Läbi hommikuse udu

Praeguseks on udu mõnevõrra lahtunud. Eilsele sulale järgnenud äkiline -14 tõstis hommikul kiiresti nii paksu udu, et ka lõuna ajal paistab päike sellest vaevalt läbi.

Nii tore. Lasin lastel pööningult nende vanad suusad alla tuua, 4 komplekti, ja lähen kohe proovin järele, nillised neist mõnusaimad on. Koolis on kooli suusad, vanemale poisile kyll ostsin Rootsi kunni poest (kaltsukad Tartus) varustuse nr 46, nii et väiksemad komplektid jäid kasutuna vedelema. Olen suuskade poolest tõeliselt rikas. Justkui 35 aastat hilinenud karmatasu selle eest, et kogu põhikooli aja tuli läbi ajada TÕRVAMATA puusuuskade ja voodrita suusasaabastega, pluss väikesed kindanärud, kokku ropp kylmetamine lumes koperdamisest, nii et iga kekatund tähendas mitut tundi põrgulikku sõrme- ja varbavalu. Nyyd otsin karvased kindad, polsterdatud saapad, pähä panen mõnusa ludu, ja sõidan, sõidan, sõidan mööda talve. (Laulda viisil "Rollin' on da river")

Öösel

Pereliikmed teevad tavapäraseid asju, mis aga teevad mind ärevaks. Yks asi mdg on see, et nad kasvavad suureks ja lähevad minema.

Härm

Õhtud on meil lumised. Päikest näeb kyll harva, aga seeeest kauem. Kohe on kyynlapäev ja kylma syda läheb lõhki. 

Jää

Plogimise äpp telefonis lõpetas koostöö, bloggeri veebiversioon aga sd-kaarti ei näe, ja nyyd kulub aega, enne, kui kauneid talvepilte hakkab tulema. Aga praegu on käimas aasta kõige kylmem aeg ja jääpilte tuleb, tuleb palju.
Kylm ei ole mõnus. Maja on kylm, õuetöödest lähevad sõrmed paiste ja kangeks, kaevupumba pvc-voolik veevärgi vahepaagi täitmiseks muutub -10 juures nii kõvaks, et painutades MURDUB.
Aga ykskord.

Mina 10 a tagasi

Nojah.
Pohui.
Ylisuva.
Oli, siis oli.

Hooaeg avatud

Mitu nädalat sai yhelt jalalt teisele hypatud, et kyttepuud, kyttepuud. Et oleks vaja pihta hakata. St tuleva talve kyttepuud ja tarbepuit tuleb langetada jooksval talvel. Täna hommikul tegime poissidega proovilõikamise, läksime 4-kesi 3 saega võssakasvanud põlluserva puhastama ja kobedamaidki tyvesid kukutama. Sihukest rahvamassi ei ole tolle kandi võpsikud ammu näinud, noh, nii 80 aastat kindlasti, sest eelmistel põlvkondadel polnud ei bioloogilist kapatsiteeti ega tehnoloogilist valmidust, vahepealsest nõukogude bardakist ja vabariigi taastamisele järgnenud pidevast majanduskriisist rääkimata, ka see annab nii metsamaa kui põldude olukorras kõvasti tunda.
Tore ja kõik puha, välja arvatud see, et lumi on PÕLVINI ja puu langetamise ajal sajab ylevalt ämbrite kaupa lund pähe ja optikasse. Kõik, mis sa langetad ja tykeldad, kaob sygava lume sisse. Oksarisu on kohevam, aga niiske, isegi õppind metsamees ei saanud lõket ylesse. Aga seda kõike tuleb veel ja veel ja veel. Kindlasti ka lund...
Eks siis, kui lumi on ära sulanud, saame tykeldatud puud kokku korjata.

Jaanuarisse igati sobiv lugulaul

Lamavad teeserval

Lume all unenägu kummelitest ja kärbestest

Yksteise kõrval

Jäätunud teerada piinleb tigedates helvestes

Läind yle serva

Hingetud hinged äraspidi pidupäevas

Kukkunud taeva

Mille all krahvide lossides

Tuhmide akende kardinaid iial keegi ei pese

Hall ja punane

Kered sõbralikult teineteise kõrval

Raudne hobene

EI koge kyll iial tarretavat surma

Aga roostelaigud

Nagu ka kõikeõgiv kalmistumuld

Ja sulatusahjud

Teevad meile kõigile

Teevad uuestisynni puhastustuld

…………

Ma tundsin, et pean parkimisplatsi serval vedelevatest Kuusakoski-reisi ootavatest abikaasa autolaipadest laulu tegema. Et auto ei ole hajaasustuse tingimustes lihtsalt hingeta tarbeese, vaid peaaegu et pere liige, seetõttu hakkab õudne, kui mõelda, et on inimesi, kes ei viitsi oma armsate hobeste jaoks isegi varjualust ehitada, soojast tallist rääkimata, vaid lasevad neil lihtsalt aeglaselt surra.
See oli siis väike sissejuhatus metalbluusi maailma. See on minu väljamõeldud nanozhanr rockmuusikas, millel ei ole veel isegi yhtegi registreeritud artisti, sest pulli pärast väljamõeldud ja kyll kirja pandud, aga pillidele seadmata ja salvestamata laulud, bändid ja kontseptsioonid e lähe arvesse. Aga mis tollest, luuletada ju ikka tohib.
Mulle tundub, et mõned sidesõnad on valedes kohtades ja kujundite sõnastus vajab sidusamaks muutmist. Ja lyhike on see lugu ka, vajaks veel yhte salmi. Teeksin seda mõni teine päev, kui pea ei ole niivõrd vatti täis ja maakera ei kõigu ja õõtsu. Tähtis oli see idee kirja saada, sest mul kipuvad teinekord kobedamadki laulud meelest ära minema. Missa teed ära, kui pea on kaledast lõunaeesti puust.

Lumest

Mul jäid sygisel mõned õuetööd pooleli, sest alati on talv alles jaanuaris kohale saabunud ja see lubab paljude tööde juures soliidset tempot harrastada. Sel aastal aga tuli lumi juba detsembri alguses ja jäigi. Nyyd võivad mõned õrnad lõunamaa taimed, nt viinamarjaistikud ja Hollandist pärit martagonliiliad, muudest rääkimata, rahumeelega paksu lume all põõnata - kusjuures maa on selle paksu teki all sula. Ilmateenistused lubavad aga juurde ja juurde, ilma suurte suladeta. Ma tahan näha, kui palju seda iglumaterjali lõpuks maha tuleb, ja kas vanema poja lõpuaktuseks lumikellukesi ikka saab! Täna on jah paar kraadi sooja, aga paksule lumele ei tee see midagi. Käisin just veranda katust ja käiguradasid rookimas, ehk jõuab õhtupoole lastega yhe iglu ka valmis teha - parkimisplatsil on mitu kanti mõnusat rasket sulalund äraveeretamist ootamas.

Yhiskonnasõim

Mulle lõikab silma ja kõrva, kui lapsi tatikateks, tattideks, pärakateks, jms alavääristava ja solvava nimega nimetatakse. Nagu naisi kanakarjaks, litsideks, kullakaevajast v.ttudeks, vaimupuudega blondiinideks. Ilma igasuguse mõistmise, hoolimise ja elementaarse viisakuseta. Eriti kummaline, kui inimesed, eriti just naised ja teatud seltskonnas lapsed neid nimetusi iseenda kohta kasutavad, seda ma olen palju näinud ja see lõhnab stokholmi syndroomi järele. See ongi see meeste kujundatud maailm, kus meie teiega oleme valest soost ja seega alamast klassist. Ma olen aastaid reaalselt sellise kohtlemisega isegi kuni Tartu Prokuratuurini tegelema pidanud ja nyyd oman nulltolerantsi. ☹️ Me kõik oleme siiski INIMESED, olgu suured, väikesed v soost olenemata.
See selleks.

Korraks

Lõi vere käima. Päike tuli välja. Kylmavõitu on, kärutan aga puid, kõik veevärgiga seotu tuleb köögis soojas hoida ja mitte yks elukas ei taha õues olla rohkem kui hädapärast vaja.
Toataimed aga vihjavad, et pimedaimast pimedaim sydatalv on läbi. Paljud pistavad uusi lehekesi või yritavad pungi paisutada, yhel tsymbiidiumil on õienupud, katleiadele aga jahedad toad ei meeldi ja nemad põevad. Ka begooniad sooviksid soojemaid aegu.


Ah et miks ma inimestest, suhetest ja muust kaunist ja naiselikust ei kirjuta?
- Vaadake mu tänaseid pilte, see selgitab nii mõndagi ja veel paljutki.

Kiri jõuluvanale

Tere, hea Vana!
Meil on olnud pikk ja kaunis suhe. Mina ei ole Sind tylitanud ega Sina mind häirinud. Vahest harva ma võtan kyll mõne mõtte pähe, et seejärel halastamatu järjekindlusega selle täitmisele asuda, ja kyll siis on hea, kui saab kellelegi mõttes toetuda või kelle kaela syyd ajada. Nagu näiteks siis, kui.
Pärast perekondlikke, vaikseid ja koduseid jõulupyhitsusi, kus Kõik Lapsed Olid Kodus, käisin retkel Sinna Ja Tagasi, st Tartu Kõigis Pillipoodides, et endale Osta Trummikomplekt. See tahtmine ei tulnud tyhjalt kohalt - u 3 a tagasi ostsime venna garaazhi trummikomplekti ja mõned korrad aastas ma seda ikka häälestasin, puhastasin ja mängisin. Teised kohalviibinud kas ei julgenud, ei osanud või mõlemat korraga. Aga pillipark on minu element ja kui hetkel isegi ei oska, siis peale 3 min soojendust läks, ilma kysimusteta!
Venna juures on rahval juba mõnda aega entusiasm maha käinud, sest eluvajadus nr 1 on inimestel ikkagi alkohol, aga minu isiklik bändiruum vajas täitmist - nyyd on see siis tehtud.
Palju õnne!
P.s. pildil on tomtomi nahal peegelduv segaduses vanainimene kräšši- nimelise taldriku kõla yle rahulolematuid mõtteid mõlgutamas.