Igihämaruses igavleb
Õhtutäis tihenevat ööõhku
Laulud mu kõris vakatavad ja muutuvad kriipivateks kristallideks
Viisid mu hinges, peale paari värelevat sirutust,
Tõmbuvad tagasi tolmusteks kerakesteks
Sõnade pillav pidu vaibub tumedateks metsavärvi joonteks hinge hämaramatel ääremaadel
Tuuleululuule tasa tusastes pajupusades
Ja see ongi kõik
Õhtutäis tihenevat ööõhku
Laulud mu kõris vakatavad ja muutuvad kriipivateks kristallideks
Viisid mu hinges, peale paari värelevat sirutust,
Tõmbuvad tagasi tolmusteks kerakesteks
Sõnade pillav pidu vaibub tumedateks metsavärvi joonteks hinge hämaramatel ääremaadel
Tuuleululuule tasa tusastes pajupusades
Ja see ongi kõik
Meistriklassi sõnamaal. Aitäh!
VastaKustutakaunis, eesti keel on õnnelik keel, sest me saame moodustada lõputu arvu liitsõnu, absoluutne lemmiksõna - tuuleululuule :)
VastaKustutatuuleluule kõlab tõesti hästi ja suurelt ja müstiliselt, väga armas sinuluule
VastaKustuta