Silmapiirini
sillutis, piparkoogimajade punased
aknapaled,
nikerdustega välisuksed,
Värvitud
plankaedade kohal naeratavad kypsed suveõunad
Kukuvad
potsudes lillepeenardesse
Tokkroosid, hooviserva
asfaldipragudest oma viljakust kuulutamas,
Mängivaid lapsi
peitev kohev elupuuhekk
Ja tuvisid
jootev sammalduv vihmaveerenn
Silmavad
mind, tuult väljal, tulemas ja minemas
Nad on
kellegi poolt loodud,
Et need, kes
tulevad pärast teda,
Ei peaks iial
teada saama,
Et kunagi ja
et tänagi kuskil
On kõik
hoopis teisiti.
...
Ma kardan
iseenda peegelpilti
Kõiki aknaid
neist möödudes kahtlustavalt kiikan
Kas see
elajas, keda yhiskond sadistliku rõõmuga vormis
Ja valmistas
olema kalk ja oma arvamuseta superkäsutäitja,
Suuremate
pehme mänguasi ja väiksemate
Masendusest
sihikindel hirmutaja
Astub sealt
välja, et uuesti, uuesti
materdada siinpool
klaasi kõndivat
Inimest,
Kunstnikku, Elavat
Hinge.
Ma töötan,
et teda unustada,
Loon, et
teda tõrjuda ja õpin tugev olemist
iga päev
uuesti, uuesti. Aga.
See, keda ma
klaasipindadel näen,
Ei jäta mind
kahjuks kunagi maha.
...
Jah.
VastaKustuta