Laul kurjast talvest

Ja õhtu on valgem juba
Ja heledam on see tuba
Mille laepragudest sa äkki soovid
Näha sissetulvavat tähesadu,
Sest igiööst aitab juba.

Hämarus varitseb õues
Sa seisad veel, kahtlus põues,
Tyrkiisivärvi eha on kivikõvakindel
Ja armutu oma jäisuses
Kui sydatalv hingi nõudes.

Toas aga hõljub uni
Haarab sind kaissu kuni
Talve viimased hallid hurdad
On põhjataeva kaugusse kadunud
Sa ärkad, kui käes on suvi.