Päev ja öö

Lõpetan tervet pere vaevanud ja lõpuks ka mind rabanud köhatõve põdemist. Vedelesin lausa poolteist päeva voodis. Yldiselt mu vana vaevatud kere soovib juba umbes kellu 4 paiku pärastlõunal lylisammast ja aju sirutada, aga köha on minu majas midagi haruldast ja eksootilist. Usk ja armastus teevad terveks. Ma nimelt usun, et ka sel aastal tuleb kevad. Ja armastan väga nuusutada sidrunipuu õite kylluslikult magusat lõhna. Sidrunipuu õitseb juba jõulust saadik, aga alles praegu hakkab lehekest ajama. Päike on tallegi kasuks tulnud. Väga, väga ilus päike on, ma lausa pidin hyva lugeja jaoks pilti tegema.
Aasta alguses olin koos lastega nädalakese kodunt ära ja sel ajal kasutas Kylma Laine seda juhust ning võttis ära lõviosa mu toalilledest, sest koduhoidja ei taibanud köögiust lahti hoida ja kylma tuppa sooja juurde lasta. Kaotus on kole ja korvamatu, aga näh, ehituskaubamajad pakuvad tihti umbes yheeuriste hindadega seismajäänud, näiteks, toasõnajalgu. Olgu nad selle eest tänatud, sest inimene ei ela yksnes kruvidest ja torudest, vaid ka rohelisest, millest meie maal yle poole aasta ilma peab olema.
Väga varajane kevad on sel aastal, see vähene lumi, mis mõne nädala maas suutis olla, on juba läind. Nädal tagasi tehtud pildil vahime koos koeraga ööjooksu tegevaid metskitsi. Ilus öö oli, kuu tegi lumised lagendikud valgeks ja. Sellised hetked, kus keegi pinda ei käi ja minu baasturvalisuse paketti kuuluv pidev ohutunne järgi annab, on imekerged ja haruldased, peab ajule kuidagi selgeks õpetama, et lahingut lyya ja turjakarvad turris hoida tuleb ainult siis, kui vaenlane on maal, mitte aga kogu aeg, nii lõunalauas, õunaaias kui ka päris õhtul teki sees peidus olles.
Täna hommikul mängisin ilusa ilma puhul kidrat. Viisijupid kipuvad lausa iseenesest välja ja mõni neist sobib peale väikest mõõtutagumist isegi mõnele luuletusele viisijupiks. Oleks ma 27 antsu tagasi teadnud, kui lihtne on kidramängimine ja kui kergesti saab rytmikidra figuurist laulule ilusa, omanäolise ja samas ikkagi stiilijooni omava viisi ehitada, oleksin juba ilmatukuulus. Aga praegu olen ma armiline, kole, paks ja vana veteraan ning juutuubi sellisel kitarristiproual asja pole. Vaat nii.
Selle lõbusa teadmisega lõpetan. Täna varemetest ja õuemängudest ei kirjuta, sest see mõikab ainult koos piltidega.