Metalne ballaadike

Taevas on jälle roostepunane

Pilvedel verekarva servad

Päike ei tule enam kunagi

Kõikjal on trellid ja usteta seinad

Kõrged on kõrred roostepunased

Kõrtel on rauast sydamed

Ära tõsta pead kuigi ehk julged

Kõik mis on kõrgem peagi kõduneb

Taevas on alati roostepunane

Ära arva et näed midagi muud

Rauast tiibadel surm vuhiseb

Temal on alati lennutuul

Kõrged on kõrred roostepunased

Taevas on vasekarva

Surma silmad ei unusta kunagi

Kyyned sinust mööda ei haara

Pilvedel on verekarva servad

Madalad kõhud sysimustad

Murtud selgrooga nende all roomad

Elu räbalaidki armastad

...

Minu taevas on kõrge ja kõigis sinise toonides, aga neil, kes jooksevad end mätaste vahel peites, see nii ei ole. Minu taevas lendavad kotkad ja tihased on ilusad oma valgete, roheliste ja punaste kõhukestega, aga neil, kes peavad kylmunud mätaste vahel nälja pärast jooksma, on vaja hääletult liginevaid varje karta.