Talguline nädalavahetus oli.

Esimesel pildil on laupäevase meeleolu visuaal, st ema juures teised võtsid kartulit, aga mina kui haige inimene niitsin muru ja mängisin võssakasvava puuviljaaiaga. Too aed on hooletusse jäetud, aga aednikku ei paista kuskilt.
Veel yhel pildil on Muhedikemaa uus aiahaldjas, kes hoogsa sammuga lillede sekka vuhiseb. Selle hõrgu muigega iluduse tegi Anni Irs, õppind haldjameister. Pyhapäeva hommikul oli meil au see kuju ametlikult kohalolevaks tunnistada. Väga nunnu. Pakuti põnevaid kooke ja perenaise salarepsepsi järgi tehtud männiokstega hapukurki.
Armas.
Edasi astusime naaberkylla Aidi ja Oti manu, kus oli nimekiri põnevaid töid ette valmistatud.
Tervemad inimesed tegid varem mahalõigatud võsast oksapurustajatega peeneid puukuubikuid ja niitsid raudsed pysiumbrohud maha. Mina olin niisama ergutusmeeskonnas, sest ega traadilõikamist ja mururiisumist ometi tööks ei saa nimetada.
Tiigi ysna lahmakas ots vormistati tulevaseks peenraks, kilekatte alla hauduma, ja see tekitab põnevaid ootusi.
Pererahvas oli suvel lasknud tiiki puhastada ja võsa harvendada, aga kilomeetri jagu kallast vajab tugevamat seltskonda. Hea oli vaadata asjalikke inimesi sujuvalt tööd ära tegemas ja silmaganähtavad tulemused tekitasid nii mõnegi kasuliku mõtte.
Pika laua taga istuda sai ja saunatada ja.
Kidrat mängida, sest inimesed on juba harjunud ja me ei karda vastastikku yksteist.
Ahh, ja need Aidi jorjenid. Millised lopsakad kõigis värvitoonides õiepallidega jorjenid. Ykski pilt ei suuda nende elujanu ja suverõõmu edasi anda, aga ma vähemalt proovisin.