Peast soe

See nädal oli tormiline. Nii sõna otseses mõttes kui ka kaudses. Rohkem, kui nii mõnigi äraveedetud eluaasta kõik päevad kokku.
Nädala esimesel poolel oli notari juures meie vana maja myygi ja uue ostu vormistamine ja teiste osapooltega telefoninumbrite vahetamine. Kuna pere kui ka vara tulevikku silmas pidades tegime nii, et abikaasa myyb, aga mina ostan (las detailid jääda lepingutesse, meil oli põhjust nii otsustada), siis on mu väike peake praegu kaelakukkunud de jure (de facto on lihtsam taluda, de jure korral tekib see noblesse oblige moment) vastutusekoorma all natukene kõver, aga mitte kauaks. Tervis on veits jukerdama hakanud, kuna madala vererõhu ja teadmata kaela- ja peaprobleemi teeb pidevalt kõikuv madal õhurõhk ja vihmane ilm raskemaks taluda ja ma tunnen ennast väriseva zombina.
Õhtul läheme abikaasaga bussiraipeid vaatama. Homme on pikk reis koos teiste aiaplogijatega, pyhapäeval aga lähen esimese kolikoormaga uude majapidamisse. Tuleb mitu päris kiiret päeva ja praegu mu kere väriseb kogu jõust, sest pärast pole aega.

Pildil on laopeenar, mille ysna rammusad asukad vajavad asjatundlikku jagamist, sest kena on lisaks sõprade ja sugulastega jagamisele ka uuele perenaisele tulevikuks stardipakett jätta, kui ta midagi soovib. Kui majas leiduva koliga saame veel hakkama, siis aia kolimine nõuab kyll tarku ja tugevaid abikäsi. Mõtlen talgutest.