Lugu valgest majast

See aed on alati olnud siin
See maja on luitunud valgeks
Virn hoolega laotud telliseid
Ootab, et lugu algaks

R: Kes maanteel sõidab mööda,
Näeb mustendavaid aknaid
Ja varje viltuvajunud pargipuude all
Kõik väravad on kinni
Ja avanevad neile vaid,
Kes näevad hunditubakavaipa pargipuude all.
Sa võtad hoogu maha,
Seal lendab kuldne koer
Ja laps on jooksmas pargipuude all
Näe, avaneb yks värav
On läinud laps ja koer,
Sa sammud hunditubakavaibal pargipuude all.

Väravapostidel vääntaimed
Haaravad varrukast, viipavad - tere
Lilloaõite violetsed lained
Liiliameri on kuldne ja ere
R.

Sillutise kivid on pragunenud
Mõnestki saanud kiviklibu
Kellegi meeled pragunenud
Hõljumas eksimusi ja vigu
R.

Sillutise kivid on pragunenud,
Kuid päike on kõrgel ja ere
Su segadus on selginenud
Kui aednik ytled pargile tere.
R.

Selles aias võib paitada lilli
Võib tantsida valgete särkide väel
On keelatud rääkida, minna tylli,
Peab selge taeva all loojuma päev
R.