Kiire on.

Ja jalakesed värisevad, sest teha tuleb nii koduseid töid kui ka, ee, valmistuda igasugu ootamatusteks.
Yhed kirjulehelised tulbid on õitsema hakanud, lumikellukesed levivad nagu laviin ja sõstarde pungad on suured nagu valimislubadused.
Lammutasin vana kiletunneli, likvideerisin suurema osa lamapuidust, ostsin tytrele viiuli. Pere automehhaanik on omadega sassis, vend sattus joomatsyklisse, pesupulber on lahja.
Teen rõõmuga ruumi järgmistele headele inimestele. Vahepeal on päris hea mõelda, et oh, seda koli mul vaja polnudki, aga sellele heale kraamile saab leida uue kodu.
Ykskõik, mis härraste maja- ja maadeomanike jahudest peade sees ka toimub, tegutseda tuleb, sest ehitusmaterjalid, inimsuhted, laste iseloomud, kõik hakkab lagunema kiirenevas tempos, kui liigutada ei viitsi.
Ma ei saa päris hästi aru, mis hr abikaasa peas toimub. Ta ei tunne yhegi majapidamises oleva objekti vastu huvi, ka minu viisakalt ja matemaatiliselt väljendatud muret laste, elamistingimuste, äralagund autode jm pärast peab ta dyskalkuuliliselt tyhjaks kiunumiseks. Seega temaga enam mistahes toimingutes ja pereasjades arvestada ei saa. Tahaks loota, et ikkagi ei ole kypsemas mingi suurem vaiba jalgade alt tõmbamise protsess, aga elu on näidanud, et usaldada ei tohi kedagi. Käisin vaatamas yhte renditalu, selle omanikud võtavad otsustamiseks aega. Kell tiksub kohutavalt kiiresti.
Ahjaa, fuksiate ja paari pelargooni beebitaimed on pottides. Reedel oli imeline mullaga mängimise päev. Ootan põnevusega, millal saab beebisid väetistega ja virtsadega õnnistama asuda ja kiireid võrseid nautima asuda.
Ja hea aeg pestud villa pleegitada, sest päike on hea loodussõbralik pleegiti sõnnikukollase villakiu jaoks.
Pätikindad on peaaegu valmis.