Sest mu vanaemal oli yks punane lihtõieline fuksia. Kui umbes 6-ne olin, jäi vanaema voodihaigeks ja mitmed taimed surid ära. Siis tuli pikk periood, kus ma kyll ema kaktusi ja viirpelargoone, kyll raamatukogutädi sõnajalgu fännasin, rippkivirikkudega mängisin, ja fuksia oli kadunud vanaema viimaste eluaastate koleduste laviini alla. Oli mu eluteel, st kohatud akendel ka teisi taimi, aga fuksiaid ei kasvatanud miskipärast keegi.
Kuni Tartusse tulin. Suur vaesus, väike palk ja ebakindlad eluasemed ei lubanud eriti taimi armastada, aga juudihabe ja tupsrohtliilia mul ikka vahepeal olid. Kui syndis mu vanim laps, siis käisin botaanikaaias jalutamas ja nii mõnigi kord astusin palmimajja sisse. Yhel päeval tabas mind õnn kohtuda oma lapsepõlvearmastuse, nimelt fuksia sordiga. Tegu oli Foxtrot -seeria lihtõielise taimega, millel punased pealmised ja lillad sisemised õielehed.
Nuiasin botaanikutelt (yks tore onu Jaan on vist siiani seal) yhe oksa ning pärast seda olen alati ennast korralikult toalillestanud, sest botaanikuonu lahke jutt ja taimede lopsakas headus tõukasid mind inimesekssaamise teel mitu pikka sammu edasi.
Fuksia on tänuväärne toataim, sest ta on paindlik elutingimuste suhtes, kevadel kiire kasvuga, ja suvest kuni oktoobripimedani väsimatu õitseja. Teda on ka mõnus paljundada, nimelt poolpuitunud oksad lähevad niiskes mullas ruttu kasvama.
Ja kui palju kauneid sorte ja liike on.
Loba korras olgu öeldud, et sel talvel kylmus mul mitu ilusat liiki ja sorti ära ka, sest mingi nädala olin haige just kylmalaine ajal ja laotuba ei viitsinud pereliikmed kytta. Oi, reo. Eks tuleb kollektsioonikest jõudumööda taastada.
Esimesel pildil on kindla juurdumise tagamiseks karbi all mõned uuemate sortide, nagu Bicentennial, Blue Angel vms, beebitaimede ylekasvanud ladvad. Teisel on ema vana puna-valge Foxtrot, paistab tõsiselt kasvuhoogu võtmas ka ilma kaaneta. Kolmandal fotol on kärbitud ladvaga sort Polar, beebitaim amplis suveks valmistumas. Ma tahtsin hyva lugejaga taimede paljundamise ja kevadise kasvu rõõmu jagada. Kas pole ilusad värvikad paljutõotavad taimetitad!
Sinutoodud fuksia beebitaimed on ka mul väga ilusad :) mis värvi õisi ma loota võin?
VastaKustutaPakun, et roosa-sinise kombinatsioone, täidisõielisi. Kui neid on rohkem, siis võis mõni ka punasega variant olla.
KustutaJumaldan fuksiaid, ka just neid lihtsaimaid ja ei mõista, miks mul neid ikka veel ei ole . . .
VastaKustutaFuksiad on vahel hästi pöörase värvikombinatsiooniga. Olen kunagi ühte kasvatanud, millel oli kärepunase ja mahlaka lilla värvi volangidega õis.
VastaKustutaMulle ka meeldivad fuksiad. Siin kasvavad nad õues suurteks põõsasteks, mille ilu ma ei väsi imetlemast.
VastaKustutaMulle ka , mulle ka....meeldivad. Hetkel puuduvad. aga tore, et sul on ja et hingele head teevad! :)
VastaKustutaMinu fuksiamälestus on samasugune, vanaemal oli ämbrisuuruses potis hiigelsuur fuksia. Hilisemad elus olen näinud Helenil vägevaid, vôimsaid ja hiigelsuuri kaunidusi
VastaKustutaMulle nad ka meeldivad ja vahepeal paljundasin neid tublisti kevadisi vevinud taimi kärpides, aga mingil ajal külmusid või kuivasid kõik ära ja hetkel pole ühtegi. Ega mulle tegelikult talveks tuppa üle ühe ei mahugi. Peaks ka omale jälle ühe uue hankima.
VastaKustutaFuksiad on ka minu lemmikud, linnas oli mul neid mitmeid. Naljakas, nüüd pole ühtegi. Aga Sa ajasid uuesti isu peale.
VastaKustutaHm, fuksiad. Minul pole ei mälestusi ega eriisi kohtumisi. Kuidagi mööda on see minust läinud aga see täitsa valge on küll väga ilus :)
VastaKustutaFuksiad on imekaunid ja isegi mina langesin Bauhofis tittede lõksu, nüüd kosuvad aknalaual ja ehk näeb suvel ka õisi. Ületalve ma neid siiski ei looda säilitada, selleks olen ma liiga hajameelne. Olen proovinud, kord kingiti mulle üliuhke suur pott, aga ma unustasin, et see talvel seal külmas toas oli, kus ma kunagi ei käi, ja loomulikult kuivas läbi.
VastaKustuta