Rokenroll

Lõppenud nädala maailmaparandamise tegudelisti esimene tykk oli abikaasale selgeks tegemine, et meie kõigi tervise ja vähegi talutavate meie elu viimaste aastate huvides on leida selline kodu, mis ei nõua rohkem töökäsi ja ajusid, kui meil on võtta, millel pole maaomandiga mingeid probleeme ja kus retsidest naabrite pidev ebaterve huvi meie asjade vastu ei sega kõikvõimalikke kunsti, käsitöö, aianduse, ehituse, muusika jm valdkondadega meile sobivas tempos tegelemist, näiteks. Meie praegune elukoht on ideaalne inimesele, kellel eriti hobisid pole, korteris elada nagu ei tahaks, metsa samuti ei kisu, linn on käeulatuses ja samas maa võimalused on kõik avatud. Minu jaoks on selle koha võimalused ammu ammendunud ja elu nõuab nyyd kiireid astumisi ja tervet rida tugevaid otsuseid.
Ilm läks kylmaks ja õuetöödes on paus. Seisma jäänud puidu lõikamine ootab, ja seda ei saa mitte vähe olema. Senikaua saab aga toas mängida. Pööningul on kangasteljed ja korralik virn vanu riideid, millega tegelemiseks aga siiakolimisest saadik mahti pole olnud ja arvata on, et ei tule ka. Vana mööblit on mingi hulk. Ilusaid vanu telliseid paarsada tykki. Paarkymmend korralikku pikka polleteisetollist lauda. Ja muudki varandust, millega ma ainuisikuliselt oma tillukest naisterahva pead pean vaevama, sest (loe paari eelmist postitust abikaasa tervise kohta).
Aga laupäeval oli maailmaparandamise tegudest see osa, mida ma kõige rohkem armastan. Leidsin venna garaaži jaoks sobiva trummikomplekti, loomulikult Tallinnast, ning korraldasin selle sinna, kuhu vaja. Teekond algas kodunt hommikul kell 8 ning kestis lõunani. Siis, saak pardal, oli paaritunnine Kesk-eestiga tutvumise paus, siinkohal tervitan ilusat, aga kurba Purdi mõisat, Roosna-Alliku kandi nunnusid ridakylasid ja seal lähedal elavat head Lillekasvatajat ja tema peret. Aitäh õpetliku vestluse, kosutava vaatluse ning ilusa ja haruldase saksakeelse orhideeraamatu eest!
Sõit jätkus, ilm oli ilus.
Läti piiri ääres depressiivses maakohas oli levinud kuuldus, et laupäeva õhtul tuuakse kylasse trummid, milliseid sealkandis pole enne nähtud. Nii et kui pärast 13-tunnist autoroolis istumist kohale jõudsin ja ukse esise parkimiskoha vabaks võitlesin, oli garaaži bändinurga diivanil mitu endist kõva pillimeest ja ka paar kõva mittepillimeest aset võtnud. Venna sõber, kellest ykskord varem seoses elektritrummidega juttu oli, juhatas transpordi huvides juppideks võetud komplekti kokkukruvimist ja teised taadid jälgisid ahne pilguga oma noorusaegse kättesaamatu unelma - korraliku pilli, mille mängimiseks ei pea vabariiklikku eksamit tegema ega ennast rajooni kultkomi orjaks möllima - täitumist. Ahnete sõrmedega haarati minu Fenderi ja ESP LTD järele, ahnelt kuulati Digitechi ja DcMini saunde, omaaegsed superhitid, mida omal ajal puiste nõukogude pillisarnaste asjadega mängiti, said uue ja särava vormi. Kustunud ja murdunud unistused said korraks uuesti tiivad, tuhmid ja hirmunud silmad lõid korraks uuesti särama, kui aastakymnetetagune sädelev rõõm muusikast voolas yle jäätunud maa ja hajus ööpimedusse.
(ma olen kõigepealt ikkagi raskema muusika austaja ja looja, aga rahvaliku kraami sees yles kasvanuna ei valmista mingeid erilisi probleeme koos teistega maha mängida ykskõik missugune kunagi kuuldud lugu.)
Vahepeal oli yks kaine sõidutamine kaugesse kylasse trummivõtmete järele, pärast trummitimmi nihkus asi roki, pungi ja bluusi radadele ning lavale jäid kainemad ja tugevamad. Seekord suutsin ma 4 õlle kaasabil kehastuda Stevie Ray Vaughaniks, sest korralik trummipartii on muusika syda ja hoiab kokku hulga muusika rytmi hoidmiseks kuluvat ajuenergiat, sest teine instrument su kõrval aitab loo vormis hoida ning samal ajal tekitab võimaluse punuda mustreid, mida yksi v rytmimasinaga kolistades ei saa. Oli meeleolukas õhtu ja loodud sai nii mõnigi lugu, tehtud ajalugu ja parandatud maailma, sest depressiivsel ääremaal ei saa inimesed endile yldiselt isegi unistamist lubada.
Ja ääremaa noormehed, kelle ainsateks hobideks on autorontidega kihutamine ning ärajoodud alkoholihulgaga ärplemine, said omaenda silma ja kõrvaga veenduda, et äge musa ei tulegi kuskilt õhust, vaid seda on võimalik teha omaenda kätega ja see ei olegi kättesaamatult kallis ja keerukas imehobi.
Pyhapäeval olid sõrmeotsad valusad, sõidulihased ja silmamunad valutasid. Trummimees oli sõbra uuest vidinast vaimustuses ja astus veel korra läbi, sest eelmisel õhtul olid olnud eelmise põlvkonna leivanumbrid, aga Metallica ja JMKE teemalised improd hoopis tegemata jäänud. Said ka rokisõbrad nyyd oma osa.
Ilus.
Mul olid nooremad lapsed kaasas kyll, aga kuna bändiõhtu väga rahvayrituseks kujunes, pidid nad vaesekesed elumajas tavalist elu kogema, nagu toit, diivan, telekas, uni. Noorem tydruk on asjalik reisikaaslane ja kiire taibuga pillisõber, aga lapsed ei pea kõigest elus ette tulevast, nt purjus inimestest, ilmtingimata osa saama. Teisel päeval, kui oli rahulikum ja tydruk sai oma käega trumme kolistada, arvati, et meil on ka hädasti bändimaja tarvis, ja ilmtingimata trummidega...
Minu sees kobrutab, voogab ja pulbitseb väike rokkar. Ilmselt on mu peakese kallal teinud oma töö lugematud vanemlikud ning naaberlikud käe- ja jalahoobid, äraarvamata kogus öövahetusi tööpostidel ning väikelaste ema ametis. Ma ei ole enam see, kes veel 2-3 aastat tagasi. See uus mina on kyll tasakaaluhäiretega ja kohatiste lähimäluaukudega, aga see-eest tuleb loomingulisi lauseid, rutiinivabu ideid ja ebatraditsioonilisi ettevõtmisi nagu ei kunagi varem. Ma vajan rohkem käsi, rohkem ajusid ja palju rohkem head ruumi enda ymber.