Pritsib soppa

Aeg koguda ja aeg laiali pilduda, aeg paigal istuda ja aeg ringi kihutada, silmad sõidumõnust kissis. Mul on vahekokkuvõtete aeg, sest nii mõnigi raisatud aasta ja ilmaasjata tehtud töö tuleb kiiresti kokku pyhkida. Kiiresti, sest mul endal ei ole enam palju töökõlblikku aega (ikke see va tervis) ja lapsed peavad ka enne omade elude alustamist inimlikke tingimusi kogema. Elu sotsiaalhädaliste ja mitme põlvkonna pättide keskel on kahjuks lootusetu ja heade mõtete ning naiseliku leebusega ei ole siin midagi teha.
Lumi on veel maas, aga majapidamise kokkupakkimine ja laialijagamine ei saa kaua oodata. Sygiseks on vaja tekitada töötav majapidamine kuskil inimlikus kohas inimeste keskel, või siis vähemalt kuskil, kus joodikud ei määra kogukonna eluvormi. Noorimal, mitmekylgsete puuetega poisil, ootab ees koolieeliku -aasta lasteaias, aga temale on väga oluline yks kindel seltskond, mitte poole aasta pealt uue koha ja teiste lastega harjumine. Sellega saab tulevikus veel palju nalja, ma luban...
Kinnisvara ostmise, myymise ja vahetamisega on siuke lugu, et meie majapidamine on ysna kehvake tänu mu ärakukkunud tervisele ja asjaolule, et härra omanikul-abikaasal on algusest peale lisaks alkohoolikukommetele olnud kummalised terviseprobleemid, mille põhjus oli kyll aimatav, aga asjaosaliste kinnituste kaudu alles hiljaaegu selgus. Samuti asjaolu, et probleem on syvenev ja inimene köögiviljastub vaikselt, aga kindlalt.
Nii et tegutsema peab tõhusalt ja teadmisega, et lihtsamaks enam ei lähe, vaja on võimalikult kindel jalgealune korraldada, sest paari aasta pärast on mitmel põhjusel hilja. See pole oletus, vaid tänaseks kujunenud olukorra järjed ja perspektiivid on selged ja kaugele näha. Ja tänu eespoolmainitud asjaosaliste iseloomuomadustele tuleb mul arvestada iseenda jõududega, mu vend ja ema siiski valgustavad mõnevõrra seda soodoma ööd.
Elu nagu seebikas ja jälle leidis kinnitamist fakt, et näe, hirmsad asjad ei juhtugi ainult KÕIGI TEISTEGA, vaid toimuvad meie endi keskel, pidevalt, iga päev. Ainult mõnedele meist on väga tähtis ilusat välispinda iga hinna eest hoida, vassida ja ripsmeid plaksutades probleemidest kõrvale hiilida. See on kyll trafaretne teema, aga sind isiklikult puudutades raske nagu tonn tuliseid kive. Ma pean proovima sellest laulu teha, sest hirmsad asjad ja tulised tunded tekitavad alati ilmekaid laulukujundeid...
Arusaadavalt sel aastal tuleb meie perel leppida võõraste aedade lillede ja rahuliku muruga. Ma siiski ei kurda, sest kevad on alati ja igasugustel aegadel olnud segadust, möllu, muutusi, edu ja jõudu tekitav aastaaeg, sellest tuleb kinni haarata ja võtta, mis võtta annab.

Pildil on Transitimehe suur sõber, kes just ronis heakskiitva ilmega välja bussitäie penoplasti vahelt. Mu vend on avanud kodutuksjäänud ehitusmaterjale varjupaiga ja tema juures leiab edaspidi kodu nii mõnigi tonn head asja. Mitte midagi ei tohi raisku lasta ja kallist Pätsu -aegset ehituspuitugi oleks sulaloll lihtsalt kytteklotsikesteks lõigata.
Oh, ma olen nii ärevil, nii segaduses (kanda ette peenikesel väriseval häälel)