Te ei tea, kui hullu und ma nägin!

 Erinevatel põhjustel on mu unenäod ilmekad, kohati ilusad, meeldejäävad ja enamasti rõhuvad. Tänane oli selline, mis kustutas mu isiku väheste allesjäänud hääde tuttavate nimekirjast ja sõbranjeseltskonnast. Ma ei näe olukorda "aga tegelt sa ei meeldi mulle, ära tylita inimesi" unes just sageli ja päriselus väldin hoolikalt heade inimeste asjata tylitamist. Aga. Lahkumise tunne oli hämmastavalt reaalne ja kestab siiani. Mitte et ma nõutud talent oleks, kussa sellega, pigem vastupidi. Aga maasygavusest kerkib hall, mis oli kunagi aastakymneid mu elu olulisim koostisosa, enne kui õppisin rõõmu kui sellist tundma. Selle peale ma ketran.
Toataimed tuletavad oma olemasolu aktiivselt meelde, sest nad imbuvad akendele tagasi. Ma ju tahan, et mu väikesed sõbrad oleksid õnnelikud, ja hoolitsen, et see vähene, mida nad vajavad - valgus, joogivesi ja jalad mullas - oleks neile kättesaadav. Enne aknale kolimist teen neile iluravi, pygan metsikuks kasvanud v osalt kuivanud parukaid v hallanäpistatud latvu, vajadusel lisan värsket mulda, Need, kes õues elavad, on oma värvilised mundrid maha visanud ja peaaegu magavad. Nende pärast ma ei muretse.
Tore, et kutttsikas enam eriti potililli ei söö. Varakevadel, kui venna Fredi veel meie juures kosus, õppisid vennad igale poole ennast sirutama ja venitama ja nii mõnelgi hommikul oli mul nari redeli ees trofee lopsaka troopilise ronitaime ribadest ning 3, 4 v 5 liitrit mulda oli yhtlaselt tube mööda laiali määritud. Kõik näritud ei elanudki mõrvakatset yle. Aga ma loodan, et ka see kole mälestus vajub minevikku.
Mul on vaja kuu viimasel päeval laiaks lyya mõni giga netipulgainternetti. Vaatan juutuubist täna John Petrucci oskuslikku sõrmekeerutamist elektrikitarril. Heale lugejale soovitan ka, sest tegu on pigem klassika kui heviga ja väga raskeks ei saa seda muusikat mitte mingil juhul nimetada. Mu oma pillide juhtmed tohivad nyyd ka lõpuks ometi toanurgas rahulikult vedelda, sest eelpoolnimetatud närija on kaablite närimisest välja kasvanud. Selleks naljaks kulus mul 2 rulli ja 1 trummel pikendusjuhtmeid, millest taastada õnnestus 1 rull ja 1 trummel, yhe pundi näris sõbrakene korralikult juppideks.
Juhtub.
Nii et tänane postituse kandev teema oli lõplik hyvastijätt kallite sõpradega. Homme hoolitsen silma nuumamise eest lillepiltidega.

Ööd on nii mustad,

Et taevast on hästi kosmos näha. Aga päevad on hästi unenäoliselt kuldsed ja kalk hilissygis hoiab veel eemale.
Hoovis hakkab sm Kaos tasapisi koomale võtma, sest kuuri karkass on katuse all, teatud materjalid on otsas ja teisi saab jalust ära tassida. Ma ootasin seda hetke mitu aastat :)
Ja Lendava kylaskäik ning väike labidaga urgitsemine pani mulle korraks teised silmad pähe ja tekitas mõned head taimedekolimise-ideed. Sest maja ees vedelevas peenras on noorena yhtlaselt madalatest taimedest saanud kirjude krantside kari, kus väikesed sebivad arusaamatult suurte vahel. Ja seda asja tuleb parandada.
Ka mu vana sõber Komplekt Liigesevalusid on kohal ja teeb usinalt projekte sõprade Unetuse ja Posttraumaatilise Stressiga. Nende vastu aitab täisvillane kampsun ja mõnus liigutamine, aga vatti täis pea segab oluliselt tõhusamaid mateeriavormimisi. Õnneks on mul autopiloot, mille järgi teatud asjadega hommikuti pihta hakkan, siis vähemalt ei lähe aeg tulutute mõtlemisharjutuste peale raisku. :)
Ja ongi aeg edasi liigutama hakata.


Laupäeval oli ilus ilm. Vedasin kaupa. Õhtul käisin Rahvamajas kylateatrit vaatamas, tantsubändipoisse imetlemas ja venna sõpradega paari sõna vahetamas, aga siis läksin jälle garaaži kidrat mängima, sest see oli lõbusam kui võõraste keskel tonti mängida. Omandasin paar uut töövõtet ja treenisin vanu.
Mõne nädala eest tassisin koju hirmus häälest ära vana klaveri. Olemasolevate võtmetega punnitades (lukksepatööriist on pilli jaoks liiga ebatäpne) sain häälde 2 klahvi, aga selle töö lõpetamiseks tuleb jälle palvetada lukkseppa, kes teeks selle õiges tollmõõdus kylmutusseade spetsvõtmest... Ma nägin seda võtit, ja meistri töötempot ja stiili tundes ootan õige kujuga pillivõtit veel mõne nädala. Ega mu parem käsi praegu midagi keerata ei lase ka...
Ikkagi on ööd mustad.

Kuldne klassika

Lõikan vähest vilja, mida ma pole kylvanud, aga hoolega istutatud ja kasvatatud puude viljad on kibedad.
Kui lapsepõlv oli kole, siis ei ole meeldiv ka kymneid aastaid hiljem mõnedel selle radadel käia.
Tundub, et ma ikka pean hakkama kahjudega kauplema. Vaja on tegutseda, et aina sygavamasse rappa vajumisest pääseda. Kui hull võtab maha viisakuse maski, ei ole viisakast elust en,am juttigi järel.
Need on asjad, mille juures ei aita isegi ketramine.

Pildikesi sopast

Koomusk sopase fotoobjektiivi kaitsefiltri eemaldamisest, sopatekitamise abilistest ja plogimeistri enda sopastest käbaratest seoses kytteperioodi algusega.
Esimese pildi loo täpsustus on eelmise posti kommentaariumis.
Teise pildi selgituseks, et miskipärast tahavad need koerad minu järel käia, eriti must poiss. Lähen õue - hakkab ust kraapima, tema tahab ka. Tulen tuppa - sama. No on inimese parimad sõbrad, onju.
Kolmanda pildi selgituseks, et meil polnud reaalselt truupe harjaga roogitud kyttekeha ehitamisest peale, st 11 aastat. Selge siis, et 3 viimast aastat tõmme ikka kehvavõitu. ma ei hakand seekord teemakohast sõimu kuulama, võtsin ise harjad ja kulbid ja.

Mu parim päev on esmaspäev.

Pärast mitmekylgselt tylikat nädalavahetust tuleb alati sinine esmaspäev. Siis ma ravutsen oma kodukymnevõistlusest kanget keret ja naudin asjaolu, et kodus on ainult 1 lapsuke, kellega on palju lihtsam tegelda kui pidevalt yksteist kiusava bandega. Panen koerad ja kanakesed õue, teen meile kerge eine, munen kohvetassi ja mõne käsiraamatu taga, naudin koostöövalmis ja konfliktivaba seltskonda. Oleks inimesed kollektiivis ka nii lahked ja toredad, kui nad on yhekaupa olles, aga ei.kussa sellega, ikka konkurents, hierarhia ja mölluhormoonid.
Ja kuna valitseb rahu, vaikus ja armastus, on maru hea teha keskendumistnõudvaid kodutöid. Näiteks eemaldada fotokalt kinnikiilunud UV-filtrit. Mul pole mitu viimast aastat olnud fotokat, sest moblad on ka asja ära ajanud, ja vanad fotokad olen lastele andnud, mis tähendab, et iial pole optika näpujäljevaba ja akud täis, kui mul vaja. Niisiis. Ostsin eelmisel nädalal yhest vanakraamipoest kasutatud fotoka, mille obje ees äratolmunud filter. Oh ei, mitte midagi professionaalset ega hinnalist, lihtsalt klaasist objega seebikas, millele kaitseklaas ette keeratud. Ja mida rohkem puhastasin, seda rohkem soppa tolle klaasi alla tekkis. Siis ei avitanud enam armas jumal ega siili õpetused, vaid fotokala-foorumi vanad kalad. Nende lingitud õpetuse kohaselt võtsin haamri ja koputasin õrnalt, kuid kindlalt. Kahvliga klaasikildude eemaldamine on juba köki-möki. Netis leiduv õpetus sisaldas alustuseks muidugi filtri raami rauasaega läbilõikamist, et seda pärast klaasi purustamist näpitsatega obje kyljest lahti väänata, aga ma ei leidnud rauasaage yles. Noh, igatahes kadus esimeste proovipiltide kunstipärane hägu ära ja edaspidi saan jälle mängida lapsepõlvest armsaks saanud fotograafimänge. No ei ole mobla oma plastmassist silmaga see, mis spetsiaalselt pildistamiseks mõeldud masin, no ei ole.
Hubasel prahivaba klaasiga tehtud proovipildil on näsalise gasteeria e mannakaktuse Gasteria carinata sort, tagapool paistab gasteeria liik, ja veel tagapool tääkliilia valgetriibuline sort. Vaesed troopikataimed peavad jälle kohanema suusailmaga, suvalise kastmisvee ja olematu päikesevalgusega, kuigi tahaks linnulaulu, sooja sirisevat päikest ja mahedat vihmavett. Yhes koledas toas on kliimapagulasi mitukymmend tykki, ja ma pean neile leidma nende iseloomuga sobiva eluaseme, sh mööbli. Armas jõuluvana! Mul on sel aastal niigi palju tööd. Palun ära sunni mind talveaeda ehitama, katsume kuidagi niisama talve yle elada.
Hyva lugeja rõõmuks peab märkima ka seda, et mu elu vastikud osad ei ole ka kuhugi kadunud. Ja selle kõige peale ma jälle ketran.

Kõrged mõtted e lyhike vastus lugupeetud Fideeliale

/Miks on vaja seinatäit kitarre?/ Lugeja soovib teada.
 - Lavakujundus. (Kohutavalt vali naer.)
Niisama mula ajada sellest, et mida sõin, kuidas saapapaelu sidusin, milliseid ilutooteid kasutasin ja mida raadiost ilmateadet kuulates mõtlesin, ei viitsiks ikka kirja panna v filmifailiks voolida. Videotegemine on palju komplekssem ja keerukam nähtus kui kirjatykk ja selle kõik osad peavad yksteist toetama, et igal juhul sisu heale vaatajale paremini hinge ja sydamesse jõuaks, mitte ei oleks lihtsalt rääkivate peaega tapeet. Kui ma teen aiavideoplogi, siis sätin tehnika yles mõne meeldiva põõsagrupi taustal sobiva valgusega kohas. Kui ma teen kirjanduslikku plogi, siis olgu selja taga tonn raamatuid mu audiaali toetamas. Muusikalistel eneseväljendustel peab kaadris olema soovitavalt vähemalt 1 pill ja tekstitoetav atmosfäär. Jne jne.
Aga siiani olen viljelnud kõige-kõige vähenõudlikumat zhanri - kirjutamist, aga mitte ainult. Ma kirjutan kirjeldavalt, proovin timmida päevapostituse stiili ja kindlasti arvestan sellega, et sõnal on sisu, tähendusi ja väge rohkem kui see esimese pealevaatamise ajal paistab. Ma olen mitte small-talk-sõnavaraga lobiseja, vaid pigem poeet, sest ...  - seda, mida ma oma plogis kirjutan, ei suuda keegi teine sellisena näha.
Kui mulle on kingitud mõistus ja võime sõnadega mängida, siis oleks rumal seda lihtlausetesse valada. Kõigest saab teha kuntsti ja teatavasti porist tõsta suudab inimene ennast ainult ise, kui ta leiab endas õiged sõnad. Hea lugeja ei tohiks mind võrrelda turvalises keskkonnas yles kasvanud tubli kodanikuga, sest oma põrgukutsikast inimesekssaamise eest olen ma väga palju maksnud ja maksan elu lõpuni. Ja musikaalsele inimesele on yheks tugevaks võlurohuks muusika. Kahjuks on mul synnist saadik ellujäämisega liiga palju tegemist olnud ja elementaarne haavade lappimine on paremaks saamise aja lihtsalt ära raisanud, see kahjuks kestab ikka veel ja jääbki kestma. Kuna osa koormast on sedalaadi, mis kandjat järelejätmatult põrgukoobastesse tagasi tirib ja kehamälust tihti silma- ja sõnamälusse ilmub, siis on väga oluline pidevalt võlusõnu meeles pidada ja shamaanitrumm saab vaikida ainult mõnes yksikus unenäos.
...............
Olen nii maailmamuusika kui ka eesti oma muusika ajaloost mitmeid huvitavaid raamatuid neelanud ja alati on pikaks ajaks yles jäänud kysimus - miks on pillimeeste ja mänguvirtuooside seas, eriti eestis, pea eranditult mehed? Naistel on olnud au laval seista hästivormitud välimusega lauljana, tantsutibid jätame seekord kõrvale, on kyll yksikuid korraks sähvatanud mängutähti, aga miks ei ole neid pikaealiste pillimängustaaride seas? Ja veel, miks tydrukute pillimängusoovi toetatakse palju vähem ja palju piiratumate, pigem akadeemiliste akustide, kui elektriliste instrumentidega, aga poisid on ajalooliselt alati vabad käed saanud? Miks yhiskond peab rokk-kitarristidest naisi imelikeks tyypideks ja veidrateks vanamuttideks, kelletaoliseks normaalsed naised saada ei tohi, aga meessoost teinekord ikka ysna ebamusikaalsed kitarrilkoperdajad, noortest superstaaridest puruvanade teeneliste artistideni, on paljudele-paljudele silmarõõmuks ja sydamerohuks?
Puhas ajalooline traditsioon ja postpatriarhaatne seksipõhine moraal, aga mitte ainult.
Hea Fideelia, kui Sa sel teemal Salumetsa "Rockrapsoodiale" korraliku tellisepaksuse järje kirjutad, siis mina olen pyhendunud ja tänulik ostja. Kindlasti on väga põnev kysitleda kesk- ja vanemaealisi inimesi nende kogemuse ja suhtumiste kohta pillidesse, pillimängu, muusikutesse ja muusikasse, jättes täielikult välja muusika kui massimeedia kaudu ruumi kujundava myratausta. Mul on pakkuda tohtutu hulk Lõuna-Eesti maakohtade ja depressiivsete väikelinnade inimeste suhtumisi ja käitumisi, samas ka linnainimeste omi, kelle suhtumistes paistab mõnekymne elektriajastuaasta tagant välja puhas 18. sajand e soopõhine segregeerimissund ja rida topeltmoraale, kuigi moodsad ajad ja enneolematu mitmekylgne vabadus lubaks eeldada selle võimaluste palju laiemat kasutamist.
Aiast täna ei räägigi, hommikul oli hall ja kõik tuduvad tasa kigiseva härmatiseteki all, väga rahulolematult.

Hea uuenduste lõhn

Igal nädalal valmib tykike kauaoodatud kuuri, sel nädalavahetusel sai hoovipoolne lisakatusealune plaadid peale. Tore, et meister alustatud tööd ikka edasi teeb, kuigi raskelt läheb. ootan põnevusega järgmist nädalavahetust, sest eelduste kohaselt saab siis puuduoleva põhilise katusepoole enamus ka tehtud. 

Pean maja, kasvatan lapsi ja loomi, teen veel 18 asja. Ilus ilm avitab vastikul tatitõvel paraneda - nimelt jäin eelmisel nädalavahetusel tõbiseks ja viimased päevad olen veetnud poolkurdi nina- ja kõrvahaigena. Ei ole meie kliima ikka inimeste jaoks mõeldud, minu kere vajab sooja päikest ja tuliseid rytme. :D

Mainitud eelmisel nädalavahetusel tegin esimese avaliku ylesastumise vigursaagijana ja tegin Elva puupäevade käigus yhest tagasihoidlikust okslikust pakust yhe paljutõotava sõnajalapuu. See tudub praegu yhe hea aedniku juures varju all ja taheneb natuke, kuni mu tujukad randmed jälle koledaid masinaid kasutada lubavad, ja see juhtub juba õige pea.

Elvas saunatades ja kylapeal kylmetades selgus veel yks tõsiasi - mul on omaenda sauna vaja ja ruttu. Kuna ehitusseadustik muutub meil põhjamaade eeskujul maapealsetesse objektidesse puutuvas järjest karmimaks, siis mõlgutlen  hoopis puukuuri taga võsas leiduvate  isake Stalini aegsete kartulikoobaste täiendamisest ja parandamisest. Need asuvad korraliku kallakuga pervel ja lubavad ennast viisakalt ja privaatselt kasutada kyll. Kurja, mu tõsiselt töötamist segavad valusad liigesehädad ja krooniline magamatus peavad leidma viisaka ravi ja soovitavalt ikka omaenda kodus.

Aiake tahaks pererahvakest palju rohkem näha, sel suvel on elu ikka väga aiakauge olnud. Kuna paar suve tagasi alustasin alumise tee ja tehnikat kandva hoovi tegemist, eelmisel suvel läks hoogsaks kuuriehituseks tänu tohutule vanapuidupakkumisele, siis tuleb ka peenrad vastavalt ymber kolida, sest ma ei taha, et suht ruudukujulist hoovi kõrged kaootilised taimed optiliselt jupitavad. Kõrgemad draakonid ja suuremad lohed, nt päevaliiliad, tokkroosilised, kobarpead, niiskuslembesed angervaksasordid ja siberi iirised, olen alumisse, yle-eelmisel suvel hoovikoorimisemullast ja põhust tehtud uuele peenrale kolinud, seal hakkan ma tuleval suvel leidma muidki imelisi yllatusi. Alumine krundi osa on nii suur, et seal jääb mõnusalt ruumi kõigele, välja arvatud metsapuud. Aga hoovi jätan põhiliselt madalamad sõbrakesed, no sellised, mis moodustavad yhtlase vaiba ja on vaadatavad varakevadest lume tulekuni. (Igast kukeharjad. Paar pojengi. Väike kakutsite nurgake. Hostad ja astilbed, mis on omal kohal olnud meie maja aiandamise algusest peale.) Sel suvel aga selgus, et hostade jaoks on hoov liiga lagedaks jäänud, sest ma võtsin maha majaukse ees laiutavad sirelid. Kirjulehelised kannatavad päikesepõletuse ja nyyd ka bakterpõletike käes, yhevärvilised suurelehelised on lihtsalt ära pleekunud ja ka nukra olemisega. Armas Jõuluvana, võta mu seest ära Kurjavaimu katsetused kuul- ja rull-liigenditega, tarbetuks on osutunud ka lootusetusetunne ja elu veidruste talumisest tekkinud absoluutne skepsis. Hooajale omaselt on hädasti tarvis jälle labida ja käruga vehkida ja 50-kiloste mullapallidega lillekesi yhest peenrast teise sõidutada. Ma tahan terve ja rõõmus olla.

Miks, no miks. Eestlane on kogu aeg olnud haige, masendunud, lootusetu. Teinud ainult seda, mis eluks hädavajalik - kasvatand kartult ja pidand siga, sõimand riiki ja peksnd lapsi. Aga ma olen natuke nagu mässaja, eks linnas hobusevargaks õppimise aastad teind oma töö. Sääl nägin ja pidasin selliseid ameteid, milliseid kuidagi unustada ei  taha. Iga tore amet nõuab aga tervist ja järjekindlat tegemist, eriti kui sul on oma kogutud teadmised tarvis ka lastele tuttavaks teha ja edasi anda.

Vanem tytar soovitas mul videoplogi pidama hakata. Selle jaoks on vaja seinatäit kitarre :D eks tuleb Hiinast tellida, 250EUR/100tk. Või ise teha, puitu lõigata ma mõnevõrra oskan.

Indiaanlased teevad puid nagu hullud

Ma jõudsin kirjutada mõnikymmend põhjalikku lauset selle kohta, kuidas korstnapyhkija ametit omandasin ja viljelesin, ning kuidas hobuveeremite maailmas elav pere autolukksepp järjest rohkem tuules hõljuvates preeriates veedab, nii et mina kui põhimõtteline mittelukksepp pean nii mõnigi kord puidu, raua, pilli vm koormaga tee ääres parkima, kaasasolevat last v lapsi valvama, toitma ja soojendama ja laibavedajat ootama. Kurat.
Siis tulid 2 kassi ja istusid klaviatuuril, sest ma käisin teiste loomadega mängimas ja neil avanes See Hea Võimalus.
Indiaanlased teevad puid nagu hullud, kes ei tee, see ostab, ja see päästab sõna otseses mõttes rahaliselt kõige hullemast, st miinimumpalga jagu pappi 6-liikmelisele perele kuuks ajaks. Sest meie peres on kyll kõrgepalgaline, aga tema kyttevedelikud ja tahked põletusained kulutavad tollestsamast palgast enamuse, nii et hoolimata noorima poisi probleemidest ja enda kuradi moodi valutavatest liigestest ja kroonilisest magamatusest otsin võimalusi eelarve parandamiseks juba mõnda aega. Kahjuks on lõunaeestlane vaene ja oma peeneid kuntstykke pean hakkama e-bay ja teiste imekaubamajade kaudu rikastele valgetele pealikele myyma.
Kui muudes eluvaldkondades tuleb mul sõna otseses mõttes omaenda paljaste kätega hakkama saada, siis noorima poisi mitmete hädade tõttu hakkan sukelduma rammusa rahakotiga taastusravi systeemi. Kuna seal liiguvad suured rahad, iga haige pealt tiksuvad pearahad, tunnitasud jne, siis on Sotsiaalhädaliste Ameti ametnik mulle juba 2 korda helistanud, et ma kiiresti oma lapse kuhugi kirja paneksin ja et saaks aga eelarvet tegema ja raha kulutama asuda. Mina pean õnnelik olema, et saan võimaluse linna vahet sõita (kindla teadmisega, et võin koos lapsega tee peale jääda, kontrollitud) ja osade oma raha eest (huvitav, millise ja mille arvelt) ostetud taastusravi teenuste eest osaliselt kompensatsiooni saada. Kui imeline sotsiaalriik meil ikka on, ainult imesta. Kas sellest tohutust käimisest ja ravimisest, kulutatud ajast ja rahast (sest erinevalt mõnedest teistest ei saa ma tagumiktunni eest palka)  ka tolku on, näitab ainult aeg. Olen oma last lähedalt näinud, ja ka teisi erinevate arenguprobleemidega lapsi, mõned neist on eluajaks koolieeliku seisu jäänutena juba pensioniikka jõudnud,  ikka päris pikki aastaid, ja see tähendab ainult yhte asja - hooldaja, st ema jääb koduseinte vahele elu lõpuni. Võimalikud variandid, aga oma ametitega saan nyyd täie kindlusega tegelda ainult hobi korras ja minimaalsete kulutustega, mis tähendab ka minimaalseid sissetulekuid.
See pole enam uudis, et poisi kõrvalt millegi ehitaminegi on paras kuntstykk.
Selle kõige peale ma ketran.