Ahh, kui hea.

Mul oli täna selline yletamatu ja vaibumatu pahameelehoog segamini vastiku hirmulainega, et saatsin mehe ja 2 keskmist last linna ämma juurde, väiksem jäi minu seltsi koju. Kui kõik see bande kohal on, siis käib kogu aeg mingi möll ja ma ei saa millelegi keskenduda. Kyll oli hea rahulikult koristada. Ma ei talu viimasel ajal kisa, igasugu imelikud ja yldse mitteminulikud tunded ja mõtted lainetavad peas ja aju on tõeliselt pehme. Päris altsaimeriks muutumast aga hoiab mõttetöö. Masinkudumi mudeli arvutamine, kudumine ja tooriku käsitsi viimistlemine, toataimede eest hoolitsemine. Aga asjaolu, et lapsed on viimasel ajal väga sõnakuulmatud, väsitab ja hirmutab mind. Mõttetu jagelemine rikub õhku. Sellega tegelemiseks on rohkem pauerit vaja. Pagan, ma ei ole ju liiga nõudlik. Aga mingid asjad on viltu ja siin jääb palvetamisest ja kõvast tööst väheks, vaja on Jõuluvana, Rohelise Mehe, Tuuleema ja Roosiaia Kuninganna abi.