Vana puu

Klaasid seest, lahtine värv ja sopp maha ning naelad välja võetud. Kapi otsas kuivamas, mõõtu lõikamist ja klaasimist ootamas.
Majal on puudu 5 komplekti sisemisi aknaid, ilmselt tuleb teha ka 3 paari välimisi ja 1 uuem ja suurem aken koos lengiga. Olemasolevad on tõesti hullus seisus ja ma ei taha enam neid ostmisejutte kuulata, samal ajal kui sademevesi ehitusvahuga paigatud kõdupuidust läbi imbub ja tuuleke puhub. Yhes varasemas postis oli näha, mida ma vuntsisin, need olid meid 10 @ntsu teeninud siseaknad, millega ma varem ajapuudusel ei tegelnud. Või ka sellepärast, et vältida tyhja juttu ja mõnitamist. Praegu on mul olemas tisleritöödeks kogu riistapark ja ma ei sõltu kellegi tujudest, võin lõigata, lihvida ja hööveldada siis, kui vaja on. Ka oskused on tekkinud ja paks nahk ebakonstruktiivse kriitika suhtes. (Aga mis oleks, kui see kõik oleks mul olnud juba 10, 20... aastat tagasi, siis oleks majake juba valmis ja saaks rahumeelega kedrata ja kududa... Aga siis poleks lapsi, kes haigele vanainimesele rohukest ja veekest toovad. Ses mõttes on ju tore, elu- ja tööase areneb, oskused kasvavad, lapsed õpivad uusi ameteid, loodud saab terve hulk väärtusi.)

Jonnakas kummik

Sellised vanad haruldased, lainetava klaasiga aknaraamid ootasid linnas kortermaja ehitusrämpsukonteineri kõrval jäätmekäitlusse viimist. Nyyd olen ma kah jäätmekäitleja, teen sellest hinnalised käsitööesemed. Aga antud kummik oleks nagu ise pildile roomanud. Ilmselt on tegu mobla fotoka optika kiiksuga. Peegelkaameratel kah ei olnud kaader kunagi täpselt nii suur, kui pildiotsija näitas. (Enam ma suuri klaasfotokaid ei viitsi kasutada, minust järelejäänud fotokoli jäätmekäitleb nyyd vanem laps.)

Ma kaifin, kui keegi tähele ei pannud, hoopis neid asju:

Lisaks 2-le renoveeritud välisaknale kõpitsen sisemisi.(Kokku on majal 10,5 akent.) 2 paari jubedas olukorras (ebakvaliteetne puusepatöö) sisemiste pakist on lihvitud, kergelt paigatud, värvitud. Nyyd on tervete klaasidega raamid otsas ja peab leiutama hakkama, sest vajalikus pikkuses klaas on kah otsas. Tassisin laoplatsilt e kolivirnast nr 3 tuppa tahenema uute akende materjali, mida siis mõõtu lõikama asuda. Ah et miks ma suvel ei teinud. Suvel olid kõik koolilapsed kodus ja hoidsid yksteist, mul oli päeval hea rahulik kyttepuid teha, kojuveetud ehitusmaterjalide tohutut hunnikut sorteerida, mittekandvale pinnasele laoplatsi ehitada, taimi, loomi, juba mainitud pereliikmeid jpt hoolitseda, pluss majapidamine pesu, söögi jm-ga. Aga ikkagi oleks võinud suvel... Krt, niigi jäi neist töödest uude hooaega korralik lohesaba maha. Majanikerdamine lihtsalt klassifitseerub tubaseks talitööks, kui ilm enam õues mängida ei lase.

Must ja raske minevik :D

Hea lugeja on kindlasti tähele pannud, et mu postid ei ole just helgeimad. Sellel on tegelikult 1 konkreetne põhjus: olukord ongi sitt. Tegelikult on asi kaugel kaunist kodust, harmoonilisest abielust, sujuvast koostööst, heast mugavast elust, rahuldustpakkuvast enese... Vaat siia jõudsimegi lõpuks välja. Kuna ma olen tulnud põrgulikust lapsepõlvest ja yle elanud jõleda nooruse, siis tahes tahtmata kannan seda kõike lisaks ootamatult välja ilmuvatele õudsetele mälestustele ka reaalsete traumade jälgede ja vigastustena endaga kaasas. Aga nagu selles teatavas artiklis figureeriv toktor ytles, pidev lõputu minevikus sorimine ja harutamine ei vii homsesse päeva, vaid on oma saba hammustav madu. Seepärast ei tarvita ma psyhholooge ja muid jutuvestjaid, vaid reaalset elu toetavat ravi. Jutu ja mõnusa mõlgutlemise soos sumamise asemel on tarvis ketikoerana elatud aastad tagantjärele ära teha ja nyyd siis ahmingi endasse oma võimetele vastavaid teadmisi, realiseerin oma oskusi, vilumust ja talente. Ma teostan ennast nii, nagu suudan, nende vahenditega, mis võtta on. Võrreldes möödunuga on seda väga palju, kuigi võrreldes tänapäevaga pigem kehvakeskpäraselt. Ma olen alustanud nii isiksuse, inimese, lapsevanema, ykskõik mis muus rollis täiesti tyhjalt kohalt ilma kõrvalise abi ja sõbra toeta, ja katkise kaubana, võrreldes enamuse kaaskodanikega. Seda pikkade aastate tööd oleks rumal salata. Mul ei ole, nagu eespool mainitud, kaunist kodu ja hoolitsevat ning rikast abikaasat, kuna katkist kaupa keegi ei soovinud, peale selle, kes osutus varjatud defektidega tegelaseks... aga on palju hindamatuid kogemusi ellujäämises. Praegu ei saa ma teha midagi muud, kui jätkata. Loodud on suur ja keerukas maailm, selle lammutamine oleks piinarikas ja kahjuks kõigele ja kõigile, pikkade aastate tehtud töö läheks raisku. Vaja on mitte loota põgenemise imele, vaid tegutseda, pidevalt otsida täna töötavad lahendusi ja naeratada, naeratada, naeratada, aga arvestada, et teiste korraldatud jamad minevikust võivad mõnede korvamatute asjade seisu veelgi hullemaks teha, kui kellelgi tuleb lihtsalt tuju teisele kurja teha, olen seda juba kyllalt kogenud. Kõik inimesed lihtsalt ei ole ilusad ja head. Mul ei ole mõnes asjas mõtet olukorda endale ilusaks luuletada, sest päriselu vajadused toovad su unelmapilvedest kähku maa peale. Mis siin ikka unistada. Avitab palvetamine ja kõva töö!

Segased ajad

Kõik muu on selge ja ilus, aga vaat maapind kõigub jalgadel all. Varem oli ka kõrgelt tunda, aga praegu, nii reedest saadik, on meiekandis gravitatsiooniga halvad lood. Kõikuv põrand ja libedad redelid ei häiriks mind yldse, kui pealagi ja kael ei ajaks tuima pilli, nii et syda paha ja kõrvus sisiseb nii, et teisest toast laste jutust aru ei saa. Kududa ka ei saa, varraste keerutamine paneb pea hullult ringi käima. Kuu aega tagasi käisin perearsti juures ja sain soovitused ravida turjalihaste põletikku, pinget ja yldist stressi. Juba ravisin. Kyll on hea terve olla.

Aknad

Maja nagu kuntskärneri triiphoone. Aga enne, kui talveke tuleb, tarvis natu värvida. Ja kui see, mida värvida, ette pandud ja aknajuustud otsas, siis lähen vaatan, mis puukuuri taga veel varuks on. Kas kannatab ainult kerge lihvi v hööveldusega ette panna või peab hakkama aknasepa-ametit pidama tappimise, klaasilõikamise-kleepimise jm-ga.

Paar nõgest

Seoses maja ja maa kallal võimlemisega on aiakultuurid kasvanud nagu nad ise soovisid. Nõrgemad virelesid, tugevamad laiutasid. Aga Jõuluvana kingitud totaalne transformatsioon on täies hoos, kusjuures paljud arengud pole yldse selged. Mul on identiteedisegadus - kes v mis ma siis olen? Muidugi tuleb hyperaktiivikust ja mitme muu viimase mõne kuu sees järjest selgineva probleemiga noorematele lastele imekannatlik ema ja leidlik eripedagoog olla, aga elu nõuab ka äärmiselt paindlikku mõtlemist ja kannatlikkust seoses puberteetidest suuremate laste ja vaiksest hullust mehega. Tuleb olla tubli ehitusmees ja sitaviskaja, Transiti-mees ja pillimees pealekauba. Oma kallitelt jaapani kudumasinatelt võin ainult ämmelgavõrke pyhkida, sest osutus, et aastate kulgedes on meistrid õhku haihtunud, aga vajadus töö - ja eluruumide laiendamiseks jäänud... (kas sai piisavalt diplomaatlikult?)
Aiake on täienenud vähe, aga koogikreemilikult. Alla puuviljaaeda tuli lisaks Jubileumile ja Vanaonu Leo Sinisele veel 2 ploomi, Kometa ja Skoroplodnaja, kui õieti mäletan. Ja lillepeenra segadikku kukeharju.
Ma sooviksin, et saaksin paremini magada. Vatti täis peaga on vatine olla.

Tänased kangelasteod eilse varnast

Pesumasin paar päeva rikkis. Kantisin teise õue ja lasin veest tyhjaks. Artefaktideks oli väljatuleva vee pumbas 4 tervet ja 2 poolikut krohviliistunaela, mis pumba labad kinni olid kiilunud. Hea, et tänapäeval nutimasinad on. Ilma andurite - lylititeta oleks pump mahapõlemiseni unnanud. 2. Jälle rumm kõdulauda lõigatud. Hea laud on kallis ja haruldane kraam ja läheb maja, kuuri v peldiku kylge. 3. Eile oli mehel haruldaselt hea tuju, pani oma juba kevadel ostetud treipingi tööle ja tegi 2 peitlivart. Kyll värskelt treitud puit on sametine ja lõhnav. 3. Koeravilla ketran, aitäh Üllele. 800 g Koeravilla on õhku täis ja seda jätkub veel kymneteks tundideks. Panen oma kuduplogisse paar pilti kah. 4. Muudest töödest rääkimata.

Võitmatu puuhunniku võitlused

Pori

Sadas vihma, madal rõhk on õhus. Eile sorditud ja lõigatud puitu, täna väike puhkus ketramise, koristamise ja köögiga, ehk midagi botaanilist pärastpoole. Ajaloo huvides olgu märgitud, et erakordselt näljane rebane on mu tibukestest jagu saanud, võrgust linnuaia ära lõhkunud ja. Praegu õues väikse aia sees 2 punast kana ja 1part. Pean edasi võitlema krundi kasvõi osalise piiramise ja suure valvekoerakese nimel. Ikka ise, sest minu kraam siin, savi, kui ära viiakse.