Mängud mullaga

Esimesed kylvid tehtud. 2 sorti salatit, 1 till, 2 lobeeliat, kuradi-ogaõun Ballerina vms täidisõieline, roosakirju sordipetuunia. Varsti tulevad märtsikuu kylvid, ja nid saab olema palju. Soovin meile algavaks märtsiks palju sametist, ahvatlevat, sooja meelast mulda, millest tõusevad värvikad, terved, lopsakad taimehakatised. Ja ei mingeid tõusmepõletikke!

Vee hääl

Mõnigi ots jookseb vette ja mõnigi myyr kasvab. Aga las nad jooksevad ja kasvavd, see nende töö. ............ Lapsed kasvavad. Igayhel on oma eripärad ja probleemid. Selle imelise kannelkitarrilooga soovin tervitada seda jumalat v jumalannat (oleme ikka võrdõiglased, eks), kes lubab mul kodus magusat invaliidielu elada, et lapsed oma muredega ilma hooleks, st hätta ei jääks. Ja suur tänu ka eriti kerge ja lyhikese talve eest, sest jõuvarud tundusid kuidagi eriti õhukesed olevat. Praegune päikesepaiste on minu silmaluukidele väga magus ja paneb jätkama mõndagi tööd, mille suhtes pettumus ja tydimus urgitsema kippusid. Maapind on õige pehme ja valmis kasvu viskama, kui tuleb esimene korralik soe vihm. Ja seda kõike veebruaris, madisepäeval! Muru ärkab, puude pungad muutuvad punaseks, hommikuti on aprilli lõhn õhus. Mulle meeldib looduse huumorimeel.

Koer

Vastuseks lugejate kysimustele järgneb koera kirjeldus. Varemkirjutatud on, et 5-aastane steriliseeritud emakoer, hundikoera-laadne, aga enamasti lontis kõrvadega. Vagur ja sõbralik, haugub väga harva. Laste suhtes on viisakas ja äraootav. Kasside jt vastu samuti. Tal tundub olevat hirm meessoost isikute vastu. Teda on kunagi jõhkralt pekstud, sellele vihjab komme teatud olukordades lömitada, samuti murtud koonuluu. Samas tundub see olevat ammune hirm ja mitte domineeriv mälestus, sest pidevalt pekstud koer on teistsugune - närviline ja ettearvamatu. (Olen näinud lömitavat emakoera yhe vana joodiku juures, kellest oli teada, et ta oma pere ja loomade vastu vägivaldne oli, samuti tervet karja närvilisi ketikoeri inimestel, kes loomi halvasti kohtlevad.) Meie Koer on viisakas jalutaja, aga mõnede, eriti endast suuremate koerte vastu on teadmata põhjusel kuri. Ykskord oli mul T. kesklinna asja ja selleks, et minu Koer ei hakkaks yhte suu-uurt hõbedatäpilist tiibetlast maitsma, tuli mul kiiresti tänav yletada. Koer haukus maru kurjalt ja oli võimalik, et ryndab, ei tahtnud kuidagi kõrval käia ja käske kuulata. Pärastpoole sõimas ta veel bussiaknast yhte tundmatut suurt koera parkimisplatsil. Nii et ma valin matkamiseks kohti, kus teisi koeri pole v on nende omanikud rihma otsas ja piisavalt kaugel, et tyli ei tekiks. Aga jalutada iseenesest Koerale meeldib. Kahjuks teen ma praegu lyhikesi otsi, sest köhin ja nohisen kõrvulukustavalt. Ilm pole ka suurem asi. ... Varjupaikades saavad koerad enamasti teatud sorti kypsiseid. Kui meie vanapoiss, 10-ne isane, sööb kõike peale kapsa, siis Koer ei taha peaaegu midagi muud peale liha sisaldava rasvase toidu. Ka Chappid jt poekrõbuskid ei sobi isegi koos piimaga, neid syyakse ainult VÄGA suure näljaga. Nii et meil käib praegu toidualane katsetamine. Võimalik, et tal on valus syya, sest alumised esihambad on pealt kulunud. Seega keedan nyyd pere jaoks natuke rohkem ja annan paar kulbitäit pehmet värki Koerale. Muide, kuni väljas on märg ja kylm, elab ta meil toas. Pärast jalutamist tuleb koera rookida, kui pori on, ja valvata, et ta on korralikult kuivanud ja puhas, enne kui vabalt ringi hypata ja mööbli otsa ronida võib. Kuigi yldiselt on praegu puhtus moes, võib meil loom voodisse ronida. Sest see, kes toidab koera, ostis ka pesumasina. Koeral on nimi ka. Varjupaiga Sairast sai vanema tytre abiga Ciara (loe: Siaara), kõlalise sarnasuse pärast, ja praegu arutlen, kas panna paar lisanime, et oleks lõbusam. No näiteks Veronica Castro oma, kes on kah yks kirju elukäiguga daam.

talve silm läks looja

ja mina pyhin ka unepisaraid. Tõused vara hommikul, saadad lapsed kooli, pissitad koera, tassid puid, mängid pesumasinatega, kohvitad, loed, yritad mõnda erialast mõtet mõelda, haarad mõne majapidamistöö järele, kraamid siit-sealt, iga paari tunni tagant tuleb tegelda söögitegemisega, mõned ehitusalased projektid venivad abiliste puudumise ja oma käte liigesevalude pärast, vahepeal on koristamisest-kokkamisest tappev tydimus, tahaks veidi rohkem pille kätte võtta, aga aega ei leia kuidagi, jne jne... Nädalavahetus oli erakordselt musikaalne. Laupäeval kylastasin sõbrannasid, kitarr kaasas, pyhapäeval oli huvitav kogemus 80 saava sugulase juubelil mängida koos teise akordionistiga dueti korras vanaaegseid rahvaviise. Lahe. ...Uus koer on uskumatult tubli abiline liigesehaigele. Minu teraapiakoer. Mida ta meil teeb, sellest oli yle-eelmises postis juttu. Vana koer on muidugi jätkuvalt kade, aga ma tasapisi õpetan teda mitte meeleheitlikult ja kadedusemarus yyrgama, kui viisakam seltskond yle õue patseerida soovib - nimelt on selleks abinõuks täis kõht! Kes viitsib karjuda ja sõimata, kui kõht mõnusalt nurru lööb. ... Kehvavõitu talv tegi aednikule vähe kurja.  Siidipööriste koha pealt ei oska veel öelda. aga mitu aastat vana Opuntia seenetas ära - teinekord ma katan sellised kultuurid kasvõi eterniidilatakaga kinni, et vett ei saaks. Kahju taimest, aga ehk on kuskil toas selle kaktuse jupike alles. Luban, et olen algaval hooajal kõigi oma sõprade, vaenlaste ja hoolealuste vastu hoolsam ja tähelepanelikum. P.S. Rullitud purustatud põhk on aias veel parem materjal kui puulehed - nimelt kohevam ja tugevam. Ilus hele ka.

Väikene puhkus

Mul sai just majandusaasta läbi. Korjasin oma mõnikymmend tshekki kokku ja panin kirja, bilanss näitab mõõdukat ärikahjumit. Kuna rõõm tegevusest, ennenägematud ja uued omandatud oskused ning riistad on aga rahas mõõtmatud, siis loen oma mikroettevõtte tegevust kordaläinuks ja võtan paar päeva sellist puhkust, kus ma pere ja laste (eriti selle väiksema, kes vajab mitut sorti, sh logopeedilist abi ja erilist tähelepanu) kõrvalt yldse ei võimle mingi äriga. Puhkan aju, koristan ja parandan siin-seal... ja olen kodune luuser, invaliid ning asotsiaal. Vaat nii. Kas keegi arvab, et maal elamine on mingi roosat värvi magustoit või? Pagan, elamine siin vallas, siin kylas ja siin talus on yks korralik roog, mille närimiseks on vaja head tahet ja terveid hambaid ning meeles pidada, et ilu ei synni patta panna, selle koht on parkettide pääl.. ........... Päike soojendab juba ja taimedele meeldib väga, juba on mõte uutel pungadel, vartel ja õitel. Ka mul, ka mul, aednikul. Oksakohad ajamas on pinde, oksad ootamas on laululinde.

Talihari ja koera uus kodu

Ilm on päris mõnna. Kylma antakse ainult jaopärast, et õhuke valge pudi maast päris ära ei kaoks. Lumekiht eksootidel on praktiliselt olematu. "Eksoote" aiaplogijate mõistes on mul vähe, ainult paar kämmalvahtrat, mõned kõrrelised ja sibullilled, aga ka roosid, elulõngad ja rohtsed pysikud ei ole ilmselt asjaga, st lumeta talvega rahul. Kes aga kõlgutamatu rahuga asjasse suhtuvad, need on erinevad siin juba mitu aastat talvitunud puud ja põõsad - elupuud "Brabant" ja "Smaragd", mida saab mõõduka hinnaga kõigist taimi myyvatest ehituspoodidest, ei ole isegi eriti pruunikaks tõmbunud. See viimane on taimede kaitse kylma vastu, mille toimemehhanismi ma kahjuks ei mäleta, aga kevaditi on sellised elupuud alati ilusasti lopsakat kasvu alustanud. Sama ka järjest kosuva "Golden Ribboni" ja "Wareana Lutescens" kohta. Nendel, ma pakun, aitab heledam värvus päikesepõletust vältida. Lehtpuud ja põõsad aga tuduvad täiesti rahulikult. Kui just -38 ei pakuta, siis ma ei muretseks isegi luuviljaliste pärast. ........... Uurisin millalgi endast targemate käest, kuidas ja millist koera muretseda. Et koerake peab olema omaniku nägu, see on selge tõde ja puhas kuld. Minu koer peab olema mõõdukas kehakaalus, mõõdukalt sportlik, armastama teisi loomi ja lapsi, aga samas ei ole tema aadellikkus synnitunnistusel ning peen väljanägemine ja kere vormi ning värvi sobivus kodu sisustusega selle kõige kõrval nii oluline. Pärast paariaastast järelemõtlemist ja eeltööd leidsin, et miks mitte anda võimalus nö kasutatud koerale. Nii. Kylastasin  Tartu Loomade varjupaika ja vestlesin naisega, kes seal koerte eest hoolitseb. Pikalt ja põhjalikult. Tark ja kogenud koerakasvataja Tamara soovitas mul koos lastega tulla koera võtma, sest, nagu ma olen veendunud, koer on ju pereliige ja ta peab kõigiga läbi saama. Koos 8- ja 10-aastase lapsega läksin seda asutust uuesti kylastama. Millised koerad seal elavad, seda saab hyva lugeja asutuse kodukalt ise vaadata, aga meie otsustasime pärast loomade jälgimist ja loomade meie jälgimist võtta steriliseeritud 5-aastase emakoera, kes näeb välja kaukaaslase ja hundikoera vahepealne, kannab valget kraed ja lakoonilisi heledaid sokikesi. On tugev ja turske, aga rahuliku loomuga, sööb mõõdukalt ja kasside peale mööda seinu yles ei roni. Jalutab kiiresti. Mulle meeldib eriti see, et ta oskab autos käituda ja talub sõitu hästi, sest minus peidus olnud koeraarmastaja on lõpuks ometi kapist välja tulnud ja loomulikult soovib vahepeal matkarajal paar kiiremat tiiru teha - niisama joosta on mõttetu, aga kui sul koer ka kaasas on, siis võib joosta kyll ja ennast liigutada on ju tore. Koerajalutamise etikett loomulikult on sama, mis inimeste omagi - ei tohi kedagi ehmatada ega hammustada ja sulle kuuluv peab olema rihma otsas (mitmemõtteline irve) ............ Varjupaikadest veel - loomulikult ei ole sealt looma võtmine tasuta. Inimene, kellel ei jätku raha koera loovutustasu maksmiseks, ei ole ysna tõenäoliselt võimeline ka loomale korralikku toitu JA TÄHELEPANU osutama. Mul oleks eriti rumalate maainimeste kohta palju kurja öelda, aga las see jääb spetsialistide ja ekspertide hooleks. Laske mul armastada.