Roosat puulatvades

Kui kadunud Konrad Mäe trehvaks praegu maalimistujus olema, siis ei jätaks ta kindlasti pildimaastikku ainult sini-must-pruun-valgeks. Ma vaatan praegu kuduminikerdamise vahele arvuti- ja köögiaknavaateid ning mõtlen mh värvidest ja nende kombineerimisest. Ja sellest, milline tuleb tulev suvi. Ilmselt on mul selleks eluks noore ema aastad läbi ja sel kevadel hakkan tegema töid, millega seni väikeste kõrvalt raske teha oli. - Jätkan tee ja majandushoovi tegemist, kylastan paljusid ametiasutusi, katsun peale ehitamise ka tootmise käima saada ja myygikanalitega tegelda. See aga tähendab, et kodutööde peale jääb väga vähe aega ja aianduses tuleb lihtsalt hooldada olemasolevat (mida polegi nii vähe), ja kannatada välja asjaolu, et lapsed on siiski kooliealised ning majapidamine võib ajutiselt väga seapesastuda. Nagu eelmisel aastal, kui mul oli väljas rohkem tööd ja polnud võimalik pidevalt toas passida ja kraamida. Aga see selleks. Mulle valmistab muret asjaolu, et kevadel hakkab jälle pihta jant ööpäeviti tymakat paugutavate ja purjutavate naabritega. Eriti karistamatusega harjunud õhku täis isastega. Aastaid on konstaablid mind peetinud põhjusel, et väikeste lastega naine on nagunii väärtusetu-rahatu-iseseisvusetu-õigusetu pooldebiilne korterikaunistus ja tal pole vajagi öösel magada ega päeval puhata, probleemides on ta alati ise syydi. Ärgu peetagu mind lolliks ega liialdajaks, osad seisukohad tulevad kenasti inimeste jutu ridade vahelt välja, ja teod näitavad seda päris otse alates meie konstaablist kuni Tartu Prokuratuuri tippudeni välja. Aga probleem on selles, et mõned inimesed ei saa kunagi aru, et töö tegemiseks on vaja normaalseid olusid. Kui ikka ka mu kylalistele lastakse tymakat ja karjutakse lollusi, lastakse koeri kallale, tullakse akna alla võrriga tolmutama ja pärast lõuatakse lollusi nt liiga kalliste autode jms yle, siis see ei ole kuskilt otsast normaalne. Selline pidev terror minu kui sisuliselt yksiku lastega naisterahva vastu rikub terve kyla õhkkonda, sest teised inimesed kardavad samasuguste rynnakute alla sattuda ja hoiavad oma suud kõvasti kinni, kannatavad vaikides igasugu lollusi. Aga mul ei ole midagi kaotada, selliseid sõpru ja häid suhteid iga hinna eest ma ei vaja ega taha ning võitlus normaalse elu- ja töökeskkonna eest läheb rõõmsalt edasi. Peale majapidamise ja ettevõtte kallal nikerdamise pean ma nimelt ise ka ajama paberimajandust ja raamatupidamist ning seda ei saa pideva naabrite jorlatamise kõrvalt teha. Kyll see on vastik, sest ma ei talu vägivalda. ............................. Aiandus on praegu vaikivas seisus. Jänksid aga talvituvad kuidagimoodi, kylma vastu paneme neile kuiva heina ja hoolitseme, et pesad liiga sõnnikused poleks. Mulle meenus jäneste komme puuoksi närida ning nyyd annan neile närida pajuoksi - need syyakse peaaegu viimseni ära! Vahelduseks kuivale heinale ja jõusöödale ning toorestele kartulitele/kartulikoortele. Ja mainin lõpuks ometi ära loomakesed, ilma kelleta ei oleks meil kapis toitu ega terveid riideid - nimelt kassid. Tervitan praegu Viljam Joosepit ja Neiu Kristiinat, kes magavad teises toas, kas soovilugu ka saasb?