Veel haiguste ravi ja riigisõimu

No kui vähegi halbu, kurbi vm pahasid olukordi ette tuleb, siis ma jään kohe stressist haigeks. Immusysteem teeb korraks restardi ja ma pean tubli nädalakese voodis veetma - köha, nohu, käsi ega jalgu liigutada ei jaksa, magada ei saa, mõelda ei jaksa, rääkimata millestki kasulikumast. Mõtlen kyll, et teen igasugu asju ja pingutan. Aga kuidas ma saan ette võtta pikaajalisemaid keerukaid projekte, kui keha iga stressiolukorra puhul vedru välja otsustab visata? Lapsepõlve peksmistest ja tapmisähvardustest ning noorusaja näljast ja mitmekesistest õudustest oleksin justkui yle saanud, samuti ei lähe mulle korda madala inimkvaliteediga naabrite õelutsemine ja pidevad isiklikud rynnakud. Aga paistab, et mu kehale läheb see korda. Ma tahan veel õppida, näha uusi asju, alustada millegi suurema ja väärtuslikumaga, aga keha tahab olla ainult vaikses valges toas, teki sisse keeratult ja trellide taga. Huvitav, milline oleks mõitslik lahendus. Yhiskonna poolt maanaistele ettenähtud vagur ja õigusteta elu mulle ei sobi, kuigi seda ootavad ja isegi nõuavad isegi mitmed riigiametnikud KOVi omadest kuni prokuratuuri töötajateni (mitmed räiged isiklikud kogemused olemas). Vbl peaks väljamaale kolima, kus pättidel niipalju sõnaõigust pole? Ma ei viitsi enam kuulata riigiametnike lollakaid õigustusi, kuidas nad inimeste kaitseks ikka MITTE MIDAGI teha ei saa ja kannatagu ma parem välja ja katsugu inimesi mitte ärritada. Mis mõttes? Seda enam, et täiskasvanud inimesed, kellel peaks mõistus peas, haridus taskus ja julgus sydames olema, pigistavad silmad ebameeldivate asjade ees kinni, et ju siis naised ja lapsed on ikka ise syydi, miks nad siis segavad meeste head äraolemist. Nagu oleks 17. sajandi nõiaprotsesside aega sattunud, halloo... ............................................ Yks naaber, kes hiljaaegu vangist tuli(alaealise vägistamine vms, 7a kinnimajas) käis meile head vana lõppu soovimas. Tema suust kuuleb ainult ythe plaati - kui kõva kakleja ta ikka on, kuidas ta ikka meiega hästi läbi tahab saada, jne lõpmatult sama joru. Ma olen täiesti kindel, et pärast räägib ta kõigile, et kui julge ta ikka on, astus yle mõrtsuka ukseläve, ja kui kuri ja paha inimene ma olen, ja kui normaalne mees mul on (kes igayhele järgi kiidab ja kunagi vastu ei vaidle, ongi normaalne, oma arvamuse omamine on lubatud ainult alfaisastele). Muide, sellest ajast, kui ma pidin yksi oma koju laamendama tulnud pätijüugule vastu astuma ja hirmust lolliks läinud ning kiiresti teadvusetuks löödud abikaasa elu päästmiseks inimese vastu käe tõstma, on mul mingi "kirvekangelase" kuulsus. Seda enam, et Tartu Prokuratuuri töötajad panid mu avalduse kõrvale ja menetlesid ainult pättide valeavaldust ning minu korduvatele päringutele ja nõudmistele prokuratuuri töötajad reageerisid arusaamatult ja ebakorrektselt, samuti ajas yks uurija väga imelikku juttu. Seega jäid minu perele konkreetseid varalisi kahjusid ning kehavigastusi tekitanud inimesed täiesti karistamata, ja neid juhtumeid on olnud ikka päris mitu, kusjuures mitte kordagi ei ole yhtki vara- ega muud kahjutekitajat leitud ega kahjusid hyvitatud, kuigi asi toimub teatud seltskonna silme all ja rõõmsal heakskiidul. See, mida pätid aastate jooksul korda on saatnud, pole aga kõne väärt, noored mehed ikka peavad jõudu katsuma, see on ju normaalne, lapsi ja naisi peabki karistama, räägivad needsamad kortermajades elavad inimesed. Kahjuks on nad oma laimu minu pere kohta ka laiemalt levitanud ja nyyd seisab mul ees ränk ettevõtmine vallavalitsus jalule ajada, et kasvõi tagantjärele oma pere kurjategija-mainega midagi ette võtta. Sest kui sa hakkad tegutsema kodust kaugemal, siis ei saa päris paljusid asju juhuse hooleks jätta. Ja kuna mu mees antud teemat alati ignoreerib v hakkab lollusi karjuma, pean sellega yksi tegelema. Ma ei taha lõpmatuseni täiskasvanud inimeste lolluste ja pahatahtlikkusega tegelda, aga see tuleb mulle alati ebasobival hetkel koju kätte. Kurat, riigiametnikud, tehke oma tööd ja karjatage ise oma sandid. Ma ei ole selle eest mitte kopikatki saanud ja minu tuksikeeratud tööpäevi ei maksa ka keegi kinni. Kaua võib.