Pole see miski sant, vaid moosekant.

Suur t2nu koeranõuannete eest! Kuidas, millist ja milleks koera pidada, on nyyd kevadeni aega nutitada. Minu lemmikkoer oli muidu tiibeti mastif, aga kaalumisele tuleb ka absoluutne krants, kelle esivanemad on teada. Ja nyyd olen ma palju koeratargem kui 8 aastat tagasi, samuti palju järjekindlam, nõudlikum ja koerakartmatum. Loomulikult on veel kyll, kuhupoole areneda:) Moosekant aga käis pyhapäeva õhtul ämmaõe 70. juubileumil, oli ekstra kutsutud. Lugupeetud proua kadunud abikaasa oli kunagi pillimees olnud, akordione pidanud. Pärast äralahkumist aga jäid vanahärra Ruudi pillid kurvalt kappi seisma, ei mõistnud keegi lähemalt ega kaugemalt nendega miskit peale hakata, kaaluti ka mahamyymist... kuni ykskord mind ka yhele synnipäevale kaineks autojuhiks paluti, aga ma ei suuda oma näppe ju pillidest eemal hoida ning tollest tädi juubelist sai ytlemata tore yllatuspidu vanaaegsete laulude ja mängudega yle pikkade aastate. Aga aja jooksul on osutunud, et tänapäeva inimesed mängivad väga vähe pille. Ja kui on pillimees peol, siis ei osata algul nagu suhtuda - et kas on tore pidukaunistus või mingi arusaamatult kõrge kunstnik, kelle suhtes peab olema aukartlik janiiedasi! Kulla rahvas, plaadimasin on lihtsalt loll masin, mida näpitseb mingi ylemakstud ebamusikaalne tola (kui just pole mõni omaenda hästivarustatud pereliige), aga pillimees/naine yks teie seast! Pillimehega võib juttu vesta, soovilugu ja tantsunummert tellida, ega rahvapillimees ei ole mõni staartiitsei, kes võtab 400 euri per õhtu ja siis soovib veel kõiksugu lisahyvesid ja kapriiside rahuldamist! Ei mingeid erroreid ja piraatluseprobleeme, kõik on lollikindel rahvalooming ja elab koos teiega! Aga on yks suur 21. sajandi h2da - inimesed on harjunud anonyymsete, sisu ja viisita muusikalaadsete toodetega, millega nende elueetreid täidavad mölaraadiod. Keegi ei laula, laulu- ja tantsuviise ei teata, tantsuks nimetatakse rahvast täistuubitud haisvas kuudis yksteise jalgadel tallamist ja peoks purjus peaga lõugamist... enamasti ja yldpilti maalivalt. Sama võis tegelikult tädi juubeli kohta öelda - nooremad inimesed, enamus kyll kõrgesti haritud ja hinnaliste ametite peal, viisakad inimesed, keegi ei kippunud syvajoobesse võtma ega lämisema, - oskasid ilmselt ainult eksootilise muusikariista esinemist nautida, aga konkreetseid laule teadis ja isegi oskas mingil määral laulda ja julges tantsida see pealt 60-ste põlvkond, kelle noorus möödus ilma plaadimasinateta. Aga mis mul sellest! Kui on kutsutud ja seatud, siis tuleb teha oma tööd ning inimeste hingesid valgustada ja sydameid harida. Ehk kunagi mõni aukartusest vaba hing võtab siis kah pilli kätte ilma häbenemata, et oi, äkki läheb sassi, äkki kellelegi ei meeldi, äkki on nõme. Minu pillimehekarjäär algas kyll inetult ja traumeerivalt - joodik tassib oma "imelast" pilli mängima, häbi on kyll, et tytreraibe mängib ja poeg isegi viisi ei pea, aga mängitud ja imetletud saab. Seepärast ma kaua pärast põhikooli ja kodunt tundmatusse lahkumist ei võtnud yhtegi pilli kättegi, aga nyyd kaalub mängimisest saadav nauding kõik aastatetaguse yles. Muusika peseb, ravib ja parandab. Soovin meile kõigile meloodilisemat maailma.