Asuniku töö, puud & maad

Jälle pean alustama virinaga, et ymberringi on kõigil suured puud, majad & aiad, mida aga väga sageli hinnata, korrastada ega vääristada ei osata v suudeta. Teatavasti on eestlane oma maal peremees olnud väga lyhikest aega, toidutootmise moderniseerimise & puhaste toapõrandateni on kyll jõutud, kuid mitmekesise & mikrokliimat loova haljastuse kui kultuuri osa loomise oskus on meie maal nõrgem kui nõrk. Et kodu lõpeb välisuxe taga jne.
Ka meie, Võsivere vana kylakoolikoha e tänase Kooli talu kunagised elanikud pole kas hõivatuse v rumaluse pärast majapidamise elavtarastamisega tegelnud. Teatavasti on eramajal hoov, mida ymbritseb kõrgem piire. Mida meil pole. Ning valitsevate tuulte v lageda poolt peab krundi piiril olema tuulekaitseistandus. Mida meil pole. Juhul, kui krundil soovitakse kasvatada enamat kui mitmeaastased kõrrelised. Mida ma otse loomulikult soovin.
Meie 2004. a. alustatud istutusi e väga noort haljastust ei saa veel niipea kõrg-nimega nimetada. Samuti pole ma pere & muude tegemiste kõrvalt kahjux jõudnud alumise aia põhjakyljeni, kuhu viljapuude kaitsex peab tulema kõrge, tihe & mitmerindeline vabakujuline hekk, mis asukohta arvestades on ainus sobiv variant. Nii et sel sygisel on jälle päevakorras senise 8 hooaja istutuste täiendamine. Praegu, kuni maa veel labidat & aednikku kannab, tegelen meile erastamise ajal suuremast põllumassiivist jäänud armetu aiamaalapikese, meie tulevase puuvilja- & kollektsiooniluaia põhjapiirile sellesama mitmerindelise istutuse rajamisega. Kuna vaja on ruttu-ruttu, samas peax piire olema ilus ning väikestele lindudele & kasulikele putukatele meelepärane, otsustasin kasutada kiirekasvulisi soovitavalt kohalikke marja- & pähklipuid ning nende alla muidu ilusaid põõsaid. Nii et tekib poollooduslik põõsariba, mis aastaringi olex meeldiv & kasulik nii meile kui ka meie vähematele vendadele.
Olen paaril õhtul käinud ymbritsevates metsades noori puid õngitsemas. Teeservades & lankidel kasvab kylluslikult noori pihlakaid, toomingalisi (nb! päris toomingas on kahjurimagnet!), sarapuid & muid põõsaid, mis väga kõrgex ei kasva ning seetõttu sobivad ka asulates kasvatada. Kahjux on meie metsad, vähemalt linnade läheduses, yle majandatud & äärmiselt liigivaesed ning ma ei leia lodjapuid & leedreid ning nende järele siirdun ma Võrumaa tyhjaxraiutud & mahajäetud liigniisketesse metsadesse. Enela liigid & hybriidid, sõstrad & kibuvitsad paljundan ise, kuna tegu on aianduslike tulnukkultuuridega. Kindlasti ostan juurde viirpuu liike. Ning sekka pistan ka paar jalakat, tamme, vahtrat, sirelit & jasmiini, nagu nõuab komme:)
..................................................

Tänase posti erikylaline on aga mandzhuuria pähklipuu. Tegu on kiire- & suurekasvulise ilusa, kuid hõreda puuga, mille invasiivsus ilmselt veel teada pole. Puu kannab kahtlase viljaliha sees kasvavaid kreeka pähkli sarnaseid & suurusi vilju, kuid mind huvitab viljadest enam puu ise, tema väljanägemine ning sobivus teiste taimede & elukatega. Minu abikaasa, kes mulle seda puud tutvustas, lapsepõlveradadel Vorbuse mõisapargis Tartu kylje all kasvab mitu muljetavaldavat vana exemplari ning pargi läheduses on nimetet pähklipuul ka tublilt järelkasvu. Aga mulle on aastate jooxul silma jäänud metsaserv Tallinna maantee ääres Vorbuse teeotsas, kus tohutute liitlehtedega uhkeldavad noored pähklipuud moodustavad lausa padriku. Arvan, et nimetet padrik ega selle tundmatu omanik ei kaotanud midagi, kui ma mõned meetrised pähklapuud sealt oma koju tõin, julmast toidukonkurentsist & kahjurite ning rohu/puuladvasööjate meelevallast armastava aedniku hoole alla. Kuna metsas oli näha, kuidas mandzhuuria pähklipuu kasvab sõbralikult koos pihlapuude, sarapuude, kuuskede-kaskede, pajude &t-ga, samas rohurindes kasvavad neutraalse mulla taimed, samuti pole puudel toitainepuudusele v teatud ainete liiale vihjavaid suuri putukkahjustusi, siis leian, et see kooslus sobib hästi puuviljaaia põhjapiirile.
Nii et enne lume tulekut saab yx labida-samurai tublilt vehkida. Aga aastakymned tänavad meid selle eest.