Ära anda vana hea lehm...

Vastu tulles lugejate nõudmisele anda teada, mix ma ei osale enam aktiivses, loomingulises ning nii rahuldustpakqvas õue-iluaedniqametis, mix ma olen hyljanud oma roosid-lilled ning vaid haruharva uitan oma nukras, qnagi nii suure rõõmu & hasardiga rajat hekkide vahel ning noores ubina-aias, mix ma andsin oma kindlast maakakäest sellise vastutusrohke ameti nagu muru & heinaniitmine.
Selle kohta on mul teatada järgmist.
Radiculopatia.
Algaja saab päris palju aastaid omal jalal liiqda ning teguceda, varuda rasketex aegadex majakraami ning õpetada välja pereliikmed. Seda ma ka tegin. Edasijõudnu on võimeline toimetama siseruumides, hoolicema enda & pere põhivajaduste eest, qid raskemates toimingutes, nt pea pesemine, poes käimine (autost sisse-välja ronimine, väikelapse tassimine, kauba paigutamine), maja remontimine, vajab kõrvalist abi. Siis on veel profi-radiqliitik, kes pidevate valude ning alakeha funxioonide häirituse tõttu suurema osa ajast on lama-asendis ning töövõimetu. Peab ytlema, et suve lõpux jõudsin profiliigasse ning alates sellest ajast on mu elu olnud äärmiselt, et mitte öelda talumatult ebamugav, täis vaigistamatut teravat valu alaseljas & paremas jalas ning seega seisab mul ees rida raskeid ocuseid.
Ma võin ennast sundida tegelema laste ning elementaarse toidu & hygieeniga, aga õue jaox enam pauerit ei ole. Mul võttis mitmeid häid nädalaid aega arusaamine, et elu saab nyyd olema vägagi toakeskne ning tuleb täiesti ringi korraldada, qna abilised on veel väikesed & kohati ebapädevad.
.........................................
Asume siis asja manu.
Arvan heax & vajaliqx oma järelevalve & vanemliq, st aednikliq hooleta taimsed isiqd anda uutesse peredesse. Uue peenrakodu saavad:
5 astilbet, sordid teadmata. Vanust u 5 a.
4-5 hostat, levinumad sordid nagu Albomarginata jms. Vanust 1-3 a.
Päevaliiliad "Children´s Festival", "Bonanza", "Franz Hals", "Crimson Pirate" & veel mõned 5 a eest omandet põõsad, mille sordinimed peituvad istutuspäeviq sygavustes.
Mõni põõsasmaran, valged & kollased, keskmist kasvu.
Aedmaasikas "Florence", paarkymmend taime.
Tunmatu ramblerroos, valge lihtõieline, praegu u 2m pikad oxad, õiceb eelmise aasta võrsetel.
.........................................
Ma eelistaxin jagamisel omakandi inimesi alates prouastest raamatukoguhoidjatest & lasteaiarahvast, sest need inimesed on mulle pakqnud palju rõõmsaid hetki. Ka mõni algajast aedniqst plogilugeja saax minu kollexioonilist väärtust mitteomavast kollexioonist väärt paljundusmaterjali, sest mõned põõsad on parasjagu jurakad ning tahavad jagamist. Tegu on aga ennast meie oludes hästi õigustanud elujõuliste sortidega, mis kasvavad peeni nõudmisi esitamata tavalises aiamullas kerge, nt orgaanilise väetamisega maru hästi.
Vajadusel sõidutan taimepaki Teile koju/asutusse, õhtuti pärast kl poolt 6 või nädalavahetusel, muul ajal ei ole mul autut.
Vastutasux soovin lubadusi hooliceda hästi "Minu" lillikeste eest, ning raha & väärtasju vastu ei võta.
(Ei saa aga meenutamata jätta tavatut asja nagu olematud suhted omakyla inimestega ning palun mitte soovitada anda taimi naabritele, sest need inimesed on olnud algusest peale meie vastu vägivaldsed viisidel, mida ma ei soovi kirjas kirjeldada ega sõnul seletada, ning ma olen korduvalt pidanud tegelema nende tekitatud kahjudega & suhtlema palju policei ning proqratuuriga. Seega, kahjux pole nendega normaalne suhtlemine mistahes teemal võimalik.)
Pehmet maad jätqb veel vast 3-4 nädalax, loodan hyva lugeja huvile enne karmi talve.
Nii. Nyyd on siis lehm, koorelahutaja, Singeri õmblusmasin, saekaater ning sepapaja jagatud. Jään ootama parimaid pakqmisi.

triipika & troopika

Maailm on imeline.
Tähed synnivad & surevad, suured saavad väetitex ning kivid õicevad.
Pildil on mu uue väikese sõbra, tyseda adeeniumi suur vend qskil kaugel soojalmaal.
Q ma vahetevahel end unustan, siis olen kibestunud invaliid, kes meetri kaugusel asuvalt laualt helisevat telefoni ise kätte ei saa ning põrandalt peab asju tervema jala varvastega õngicema. Aga ylejäänud ajal, kui valuvaigisti keres, tegelen oma kohustuste, muude asjade ning kirgedega järjest systeemsemalt, järjekindlamalt ning fanaatilisemalt. See suunab tähelepanu hädalt eemale ning mõjub valuvaigistavalt.
- Õueaianduse olen kahjux unarusse jätma pidanud, mu peenardes laiutab teatud põhjustel igasugu muud heina q see, mis mina sinna pannud olen, ning murusse hiilivad laialehised pysikumbrohud. Qna aga taimede vägi on midagi, milleta ma ei saa, siis mängin aednikq toas. Irw.
Algajale sobiliqd fuxiad-pelargoonid ning siilikkaktused on kõigest pisike osa mu kogude kogus. Ka orhideed on juba vanad head tuttavad, kes kasvavad imenõudmisi esitamata ning sätivad endid tihti õicele (valgete õitega kambria, kelle õisik pysib 2! qd, ning varsti puhkeb onciidium, 3 qkinga valmistuvad ka). Tundub, et teatud kapriissemad lehtehistaimed nagu maranta (valgeroodne), tiigerlehik (lainjas-nooljas) või flamingolilled (suur roosa ning pisike punane) on selckonnas oma koha leidnud. Talvele lähen muretult vastu, sest kogemus näitab, et taimele on siis põhilised piisavalt vähe kasta ning mitte pidevalt ymber tõsta.
Nii mõnigi taim on teoreetiliselt kasulik õhust kahjulike ainete "sööja", näitex ammutuntud tup-rohtliilia, kummi- & viigipuud, diifenbahhia ning luuderohud, põmst ka kõik epifyydid sh orhideed. See rõõmustab mind, sest meie vana maja, qs käib lõppematu remont või vana mööbli tuunimine, haiseb alalõpmata värvide järele. Paari nädala eest valminud lastetuba koolipoisile & suuremale aialapsele hakkab värvihaisu minetama ning mõned keemiasööjad panen ka sinna yles.
Q lastele tavaliselt taimed erilist huvi ei paq, sest maal vedeleb neid igal pool maas, siis teatud põnevamaid exemplare jälgivad ning omavad nad hea meelega. No lihasööjad meeldivad neile, sest elus, st liigutav & putukaid pyydev taim on midagi erilist. Siis veel kaktused, sest need on nunnud. Ka silinderjas havisaba on lahe & väärib kasvatamist. Mu lastel on juba pisik sees, irw.
Õuetaimedega kavacen ma koomale tõmmata - jäävad pojengipeenar, alpinaarium, suur pysiqpeenar & väike roosidega Tooci peenar. Ylejäänud nupsakad tõstan suurde peenrasse ning suurendan murupinda. Ehk suudan ma ise hekkidega tegelda, nende kallale ma igayhte ei taha lasta. Q hr abikaasa lilli-maicetaimi hooldada ei viici, siis muruniitmine on mehe uhqs & au. Tuleb hakata oma elu kergemax tegema, sest parem vähem, aga pigem korras hoitud q palju, aga mecistunud ning kahjurite puretut.
Suvi lõpeb labidaga. Jõudu ning valuvabadust mulle.

aeg koguda

Nagu igal muul elualal löövad välja mu setu esivanemate pärilikqsahela ihnsust puudutavad osad, nii on see ka mu suurima kire ning raskeima haiguse - taimede hankimise juures. Sel aastal olen nagu muuseas oma koju toonud mitmeid põnevaid kodanikke kogu maailmast, amasoonase alokaasiast & kestvik "Schwartkopfist" musi-punahuule sirpja vormini. Sest nad olid poes juba mõnevõrra närcinud ning ootasid mind veidi õnnetult & allahinnatult. Muidugi võcin ma nad enda juurde!
Ei, ma ei bole iluaednik selle tavalises mõttes. Ma ei oci parimaid viise, qidas mõnd lillekest efektiivsemalt exponeerida või oxakest rahva rõõmux painutada. Ma olen kollexionäär.
See tähendab seda, et ma elan nagu Vanamutt oma 300 Kassi keskel. Mu taimed moodustavad omaette kogukonna, yxteist toetades, niisutades, varjates. Ma pihustan, kastan, istutan, väetan, arenen koos nendega. Taimed õicevad ning annavad järelkasvu, keda siis minu järelkasv saab uurida. Ex nad siis vastastikq uudistavad yxteist ning mõned õpivad neid teisi mõistma & hoidma.
Ma leian, et me teeme maailma niimoodi paremax.
Jah, meie kodu on kõike muud q euromaja. Meil puuduvad qlsate firmade kindlat sorti riietest koosnev garderoob, teatud massimoodsad vidinad, just praegu äärmiselt hädavajaliqd trendisisustusesemed & väliskoli. See-eest on meil omaette äärmiselt põnev ning detailirohke paralleelmaailm, & selles on toataimedel eriline osa. Q mu enesetunne kipub vahest väga hõredax minema & kõigi oma kohustuste juures hakkan svammimõtteid mõtlema, siis aitab mu väike roheline padrik jälle teatud korda luua. Minusse tuleb tagasi huvi Elu vastu, kirg kogeda (et mitte öelda: omandada) midagi uut, teatud rutiin taimede hooldusel murrab teatud majapidamisrutiinid.
Kõik see on ytlemata kena keik. Aga asi hakkab korraliq kollexiooni mõõtmeid võtma.
Nyyd tekib kysimus: millise kollexiooni? Orhideed? Troopiline & lähistroopiline Ameerika? Aafrika? Ehk lehtehistaimed? Kalanhoed &t paxulehelised?
Ei, eiei. Ma ei taha nö tavalist kollexiooni kicast selckonnast. Ma olen nö vanaema-kollexioonide koolkonnast, mis ytleb ainult yht: kõik, mis on huvitav, peab ka minu qmmutil kasvama!

Puud & maad

Nii, nagu mingil põhjusel ehmatades Aednik hommiql voodist välja kargab, nii on sel kevadel loodus, ning aedniq armas Aed usqmatu kiirusega muutunud porisest kõrretandrist kelmikate, paljuvärviliste lehekestega noorex rohelusex. Mu aias puhkevad väga imelised asjad, mille nägemisest täpselt aasta tagasi enam õrna mälestustki pole.
Praegu on mul jälle rõõm olla vastsyndinud lapse ema. Et probleemid tervisega hakkasid juba eelmise suve poole peal & aed jäi hooletusse, siis on peenrad võililli täis, vääntaimed nõuavad ymberistutamist ning juhusliqlt paiknevad seemiqd (et eraldi peenart ei viicinud teha, siis kylvan koju toodud pysilillede ning puude-põõsaste seemned lillepeenarde vabadele kohtadele) peab samuti kiirelt potistama.
Hekkide istutamise raske töö on unustatud. Nyyd tuleb pead murda järgmiste kysimustega: kas mitmerindelise istutuse puud jätta kohale, või kasvavad nad aja jooxul yxteisega liiga kokq, nii et olex parem suuremad vahed tekitada? Kas ning q palju pygada madalamate rinnete põõsaid & millisex qjundada elupuude ryhmad? Qst võtta raha, et lasta korraliq kruusapõhjaga hoov teha, qna praegune qnagine sygavalt mudane karjahoov ei kanna tehnikat ning on koledasti auklik?
Põnevaid kysimusi iseendale on mul veelgi, seoses vajadusega muuta qnagi odavalt, lakooniliselt & ruttu riigiasutusex ehitet majapidamise planeeringut nii, et hooned, haljastus & igasugu muud rajatised jätaxid yhce mulje ning töötaxid koos hästi. Mul läheb ikka veel meel mõrux, q mõtlen seda vähemalt 150-aastast, aga ilmselt veelgi vanemat maja varemasustanute yxkõixusele ning mõtlematusele, mis jättis lugupeetava vanakese alasti, vaid 1 sirelihekijupikesega lagedale väljale. Samas, q eestlastel hoolimata oma õhukesest koduqjundusest & pikast, juurtetust moonaka- & rendikohaajaloost hoolimata on tekkinud juba arvestatav hulk ilusaid, vanu aedu suurepärase, asjaliq & ergonoomilise planeeringuga.
On tore proovida vana head asja tööle saada, aga mu hinge kriibib 1 asi - vana, ajaloolise kylatee kadumine. Paarkend aastat tagasi ehitasid naaberkrundi kortermaja elaniqd suures ymberkorraldustuhinas ning vanade asjade vastu rumalat põlgust ilmutades TEE PEAle oma puuqri, ning seda teed, mis sõitis vanasti Kroonumaja e meie maja hoovist läbi, polnud enam. Jäi teine, mis qlgeb suure kaarega ning mõnedegi majade suhtes ebaoctarbekamalt q ajalooline tee. Mul on kahju seda öelda, aga qna naabrite romurallit & ebaväärikat, lõviosas purjus jalaqlgemist ei taha keegi oma hoovi, siis sulgesin ma selle tee kyla poolt lõpliqlt parasjagu pika, laia ning kõrge kiviktaimlaga, teiselt poolt aga pinnase täitmisega, mille tõttu sinna tekkis rohkem q poolemeetrine astang. Noh, tee on nyyd kinni, aga krunt on ikka qidagi lage, tyhi ning mõjub lõhutuna. Sellele muljele aitab kaasa ka asukoht kallaql. Viimase häda vastu aitab tõhusaimalt vaid läbimõeldud taimestamine, & seda olen usinasti ka teinud... paraq läheb veel aastaid, enne q saab rääkida varjurikkast aiast & töötavast haljastusest.
Tagasi lihcate rõõmude juurde. Soe ilm, soe vihm ning soe maapind teevad imesid. Kiiresti suvelilli & herneid kylvama ning umbrohtudega võitlema! Oo, umbrohud... midagigi kindlat siin muutuvas maailmas, ytles aednik & võttis kõbla.