Puud & maad

Nii, nagu mingil põhjusel ehmatades Aednik hommiql voodist välja kargab, nii on sel kevadel loodus, ning aedniq armas Aed usqmatu kiirusega muutunud porisest kõrretandrist kelmikate, paljuvärviliste lehekestega noorex rohelusex. Mu aias puhkevad väga imelised asjad, mille nägemisest täpselt aasta tagasi enam õrna mälestustki pole.
Praegu on mul jälle rõõm olla vastsyndinud lapse ema. Et probleemid tervisega hakkasid juba eelmise suve poole peal & aed jäi hooletusse, siis on peenrad võililli täis, vääntaimed nõuavad ymberistutamist ning juhusliqlt paiknevad seemiqd (et eraldi peenart ei viicinud teha, siis kylvan koju toodud pysilillede ning puude-põõsaste seemned lillepeenarde vabadele kohtadele) peab samuti kiirelt potistama.
Hekkide istutamise raske töö on unustatud. Nyyd tuleb pead murda järgmiste kysimustega: kas mitmerindelise istutuse puud jätta kohale, või kasvavad nad aja jooxul yxteisega liiga kokq, nii et olex parem suuremad vahed tekitada? Kas ning q palju pygada madalamate rinnete põõsaid & millisex qjundada elupuude ryhmad? Qst võtta raha, et lasta korraliq kruusapõhjaga hoov teha, qna praegune qnagine sygavalt mudane karjahoov ei kanna tehnikat ning on koledasti auklik?
Põnevaid kysimusi iseendale on mul veelgi, seoses vajadusega muuta qnagi odavalt, lakooniliselt & ruttu riigiasutusex ehitet majapidamise planeeringut nii, et hooned, haljastus & igasugu muud rajatised jätaxid yhce mulje ning töötaxid koos hästi. Mul läheb ikka veel meel mõrux, q mõtlen seda vähemalt 150-aastast, aga ilmselt veelgi vanemat maja varemasustanute yxkõixusele ning mõtlematusele, mis jättis lugupeetava vanakese alasti, vaid 1 sirelihekijupikesega lagedale väljale. Samas, q eestlastel hoolimata oma õhukesest koduqjundusest & pikast, juurtetust moonaka- & rendikohaajaloost hoolimata on tekkinud juba arvestatav hulk ilusaid, vanu aedu suurepärase, asjaliq & ergonoomilise planeeringuga.
On tore proovida vana head asja tööle saada, aga mu hinge kriibib 1 asi - vana, ajaloolise kylatee kadumine. Paarkend aastat tagasi ehitasid naaberkrundi kortermaja elaniqd suures ymberkorraldustuhinas ning vanade asjade vastu rumalat põlgust ilmutades TEE PEAle oma puuqri, ning seda teed, mis sõitis vanasti Kroonumaja e meie maja hoovist läbi, polnud enam. Jäi teine, mis qlgeb suure kaarega ning mõnedegi majade suhtes ebaoctarbekamalt q ajalooline tee. Mul on kahju seda öelda, aga qna naabrite romurallit & ebaväärikat, lõviosas purjus jalaqlgemist ei taha keegi oma hoovi, siis sulgesin ma selle tee kyla poolt lõpliqlt parasjagu pika, laia ning kõrge kiviktaimlaga, teiselt poolt aga pinnase täitmisega, mille tõttu sinna tekkis rohkem q poolemeetrine astang. Noh, tee on nyyd kinni, aga krunt on ikka qidagi lage, tyhi ning mõjub lõhutuna. Sellele muljele aitab kaasa ka asukoht kallaql. Viimase häda vastu aitab tõhusaimalt vaid läbimõeldud taimestamine, & seda olen usinasti ka teinud... paraq läheb veel aastaid, enne q saab rääkida varjurikkast aiast & töötavast haljastusest.
Tagasi lihcate rõõmude juurde. Soe ilm, soe vihm ning soe maapind teevad imesid. Kiiresti suvelilli & herneid kylvama ning umbrohtudega võitlema! Oo, umbrohud... midagigi kindlat siin muutuvas maailmas, ytles aednik & võttis kõbla.