Lund kyhveldasin, puid kärutasin, kytsin, veevoolikuid lappasin, pelleteid ja kaubaaluseid vedasin, pesu pesin, kytsin, syya tegin, villa noppisin ja ketrasin, kytsin, koristasin, veini võtsin, viisin kanadele syya, jalutasin koeraga, kytsin, panin pesu kokku, maksin arveid, parandasin vokki, tegin plekkämbrist ja Poola õlikyynaldest kanadele ahjukese, kytsin, õmblesin pyksile nööbi ette, puhusin torupilli, panin nõudepesumasina täis, kytsin, aitasin noorimal lapsel koolitöid teha, kastsin lilli, otsisin tiigersaage (ja ei leidnud), jälle kytsin.
Mingeid muid asju tegin ka.
Õnneks ei pea ma kõike seda ja ka kõiki neid muid asju tegema yhe päeva sees. Õnnetuseks on mul võhma suhteliselt vähe, neid asju peaks tegema nii 3 päeva sees, mitte terve aasta (niipalju, kui seda aastat olnud on).
Aga iga kymmekonna aasta tagant juhtub, et kutsutakse pittu. Siis ma viskan kirve nurka, jagan juba lõuna ajal kojujääjale valvuriameti juhendid ja vahendid kätte ja kihutan minema, nii et rehvid suitsevad. Ma ei mune, sest näha saab vaat sellist haruldast kunsttykki:
Tartu Botaanikaaia palmimajas on see kunsttykk ja veel mitusada muud yliägedat eriilmelist savieset veel mõne päeva jagu, vist 24.-ni, näitust moodustamas, kui hyva lugeja ruttu teeb, jõuab ta ka selle ära vaadata. Kunstniku nime lisan ekstra juurde, kui pilt kyllalt terav ei ole: keraamik Anni Käärst.
Soovitan!
P.s.
Ma ei kujuta ette, KUI PALJU AEGA, vahenditest kõnelemata, kulub yhe sellise tallergu valmistamiseks. Aga seda võin öelda, et vaadata tuleb sellist asja kaua ja palju kordi, need pole lihtsalt laua-anumad, vaid midagi palju enamat, nende põhjalik vahtimine kosutab hinge ja parandab tervist. Las ylejäänud maailm sebib edasi või jääb seisma, nagu ise soovib, aga see kõik on kuskil kaugel ja väga tasa, kui ma vaatan Neid Mustreid ja hõljun sõnajalgade vahelt paistva roheka päikese soojuses.
