Millest ma siis tahtsingi?
Et haritud inimesed loevad raamatuid. Eriti juturaamatuid. Ma nii haritud ei ole, mulle meeldivad koomuskid rohkem. Hiljaaegu ostsin Collingwoodi superhittraamatu "Technics of Tablet Weaving". Kui mitte arvestada asjaolu, et selles vällamaakeelses raamatus on mitu sõna, millest ma aru ei saanud, siis ylejäänud sõnad, ja muidugi pildid, ja eriti numbrid, olid vaimustavad. Hea raamat paneb inimese mõtlema veel nädalateks. Ja ma mõtlengi, et kui toores ja ebakyps on inimese aju põhikoolis ajalugu õppides, et kui vähe sinna mahub. Et igast valdkonnast puistatakse sulle nii vähe ja nii ruttu, et sa ei jõua muud, kui ainult imestada või vihastada, ja juba võtame järgmine teema! Omaette, aga paraku mulle isiklikult tähtsaim asi on see, et kui minul oli nimetatud viisil õppimise aeg, siis mu aju oli hoopis ellujäämisrežiimil ja uute teadmiste ahmimise naudingu asemel oli see hõivatud hoopis "varju või mängi surnut"-programmiga, mis aga ei jäta ajule muude asjade õppimiseks kuigi palju vaba ressurssi. Nii ma ei saanudki mäletada, et Hallstadti kultuur oli päris lahe, aga La Tène oma oli ilusam. Yleeile õhtul ma nendega natuke taastutvusin ja peab ytlema, et teatud materjalikeskne teadmistekaevandamine on palju põnevam ja erutavam kui kollakakstõmbunud, haisvate lehtedega nõukogude kooliõpikust pealiskaudset kokkuvõtet lugeda. Eriti, kui sul on võimalus kaevuda nii sygavale, et sa saad uuritavast asjast v olukorrast lausa niidijupi täpsusega pildi silme ette. Praegu on mu "varju v mängi surnut"-režiim pausil ja see jätab mõistusele palju, palju vaba mängu, tähendab, töövõimsust. Tegelikult peaksin ma oma olukorras 24/7/365/100 tegelema majapidamise eripäradega, aga omaenda eripärade tõttu on mul hädasti vaja ka puhata ja mängida.
Praegu on raamatu lugemine pausil, sest ilm on ilusaks pööranud, kogu mu jõuvaru läheb kevadise suurvee ja suvise uputuse tõttu tegemata tööde ärategemisele enne sygisest suurvett. Täna nt sain puuriidad ja haohunniku aluse peaaegu korda. Syletäis malku jäi siiski lõikamata, sest jõud lõppes täiesti kohatul hetkel. Hyva lugeja kindlasti ei taha teada, milliseid koledaid väljakutseid siin veel ukse taga terve parv kygelemas on ja millest mõnestki ma mõtlen alles homme.
Ma ikkagi arvan, et asjad ilmuvad ise... ronivad tasakesi üle põllu ja läbi võsa, hiilivad majakese poole... kui inimest näevad, siis tarduvad ja lömitavad muru sisse maha, et siis ööpimeduse varjus edasi liikuda.
VastaKustutaNäiteks x banaanikastitäit raamatuid.
KustutaKuidagi nad said isegi seina mööda yles voolatud ja pööningule varitsema asutud.
Ronivad üksteisele serviti otsa ja kleepuvad natuke, siis moodustub raamatukett. Banaanikast vinnatakse ka kaasa.
KustutaUvitav, mis on nende eesmärk ja kas nad inimesi söövad.
KustutaRaamatud kipuvad neelama küll.
KustutaMul on niiviisi tekkinud kilode kaupa lõnga ja meetrite kaupa kangaid. Ja need paganamad on pidanud minu toast läbi hiilima, et töötutuppa pakku pääseda ning eelnevalt veel kirstutäie kraami ukse eest ära sikutama. Kodutud lõngad ja kangad ja raamatud ja igasugune muu kraam on ikka väga leidlikud kui tahavad endale mõnusat kodu leida ;)
VastaKustutaLõngadel on isegi see võimalus, et viskavad otsa ukse alt läbi ja kerivad ennast teisel pool uuesti kerasse, ma mõtlen.
KustutaJah, sa ei saa ju alati kodus ka passida, et ustest-akendest sissekippuvat hulkuvat nodi tõrjuda. Ja niikauagi, kuni sa hästi kiiresti korraks poes käid, ronib jälle mõni lõngakott v lõõtspill praokile ununenud uksest sisse ja kutsub sugulasigi. Eriti hullud on selles mõttes kitarrid... Ei ole selles olukorras head lahendust.
KustutaMulle tulevad seepeale kährikud meelde :)
VastaKustuta