Lugesin

Igasugu koli ja nodi on aastate jooksul kokku tassitud. Ei ole aus öelda: "Asjad kogunesid", kui nende kuskilt mujalt minu majapidamisse teisaldumisel rakendunud põhijõud olin ikka ma ise. Viimasel ajal kyll hakkab tunduma, et pagana rikkalik maailm, selles mingigi korra hoidmine võtab nii palju pauerit,  et esemelist kultuuri nautida ei jäägi eriti aega... ja, sest et, ee, ma ei ole enam sama heas sportlikus vormis, kui, ytleme, 25 aastat tagasi... aga kuna see on MINU maailm, siis lepin, kyll pika hambaga, korrastatuse ja naudingu tasakaalude pideva loperdamisega, sest jõuvarud. 

Millest ma siis tahtsingi?

Et haritud inimesed loevad raamatuid. Eriti juturaamatuid. Ma nii haritud ei ole, mulle meeldivad koomuskid rohkem. Hiljaaegu ostsin Collingwoodi superhittraamatu "Technics of Tablet Weaving". Kui mitte arvestada asjaolu, et selles vällamaakeelses raamatus on mitu sõna, millest ma aru ei saanud, siis ylejäänud sõnad, ja muidugi pildid, ja eriti numbrid, olid vaimustavad. Hea raamat paneb inimese mõtlema veel nädalateks. Ja ma mõtlengi, et kui toores ja ebakyps on inimese aju põhikoolis ajalugu õppides,  et kui vähe sinna mahub. Et igast valdkonnast puistatakse sulle nii vähe ja nii ruttu, et sa ei jõua muud, kui ainult imestada või vihastada,  ja juba võtame järgmine teema! Omaette, aga paraku mulle isiklikult tähtsaim asi on see, et kui minul oli nimetatud viisil õppimise aeg, siis mu aju oli hoopis ellujäämisrežiimil ja uute teadmiste ahmimise naudingu asemel oli see hõivatud hoopis "varju või mängi surnut"-programmiga, mis aga ei jäta ajule muude asjade õppimiseks kuigi palju vaba ressurssi. Nii ma ei saanudki mäletada, et Hallstadti kultuur oli päris lahe, aga La Tène oma oli ilusam. Yleeile õhtul ma nendega natuke taastutvusin ja peab ytlema, et teatud materjalikeskne teadmistekaevandamine on palju põnevam ja erutavam kui kollakakstõmbunud, haisvate lehtedega nõukogude kooliõpikust pealiskaudset kokkuvõtet lugeda. Eriti, kui sul on võimalus kaevuda nii sygavale, et sa saad uuritavast asjast v olukorrast lausa niidijupi täpsusega pildi silme ette. Praegu on mu "varju v mängi surnut"-režiim pausil ja see jätab mõistusele palju, palju vaba mängu, tähendab, töövõimsust. Tegelikult peaksin ma oma olukorras 24/7/365/100 tegelema majapidamise eripäradega, aga omaenda eripärade tõttu on mul hädasti vaja ka puhata ja mängida. 

Praegu on raamatu lugemine pausil, sest ilm on ilusaks pööranud, kogu mu jõuvaru läheb kevadise suurvee ja suvise uputuse tõttu tegemata tööde ärategemisele enne sygisest suurvett. Täna nt sain puuriidad ja haohunniku aluse peaaegu korda. Syletäis malku jäi siiski lõikamata, sest jõud lõppes täiesti kohatul hetkel. Hyva lugeja kindlasti ei taha teada, milliseid koledaid väljakutseid siin veel ukse taga terve parv kygelemas on ja millest mõnestki ma mõtlen alles homme.

Käisin

... eile kasvukas ja kui ust avasin, hyppas mulle näkku Seitsmepealine Tuhandehambuline Miljonikyyneline Heleroheline Koletis. Ma ei raisanud õudusest tardumisega aega, vaid lõin ukse kinni ja põgenesin.

Tomatkoletiste ja Roomajaorhideedeni ei jõudnudki, aga ehk ykspäev. 

Ma olen elus teinud halbu otsuseid ja tõsiseid vigu.

Pampli kasvukasse istutamine oli sedalaadi viga. Aga ta oli alguses ju nii nunnu ja väike.

Olgu, mis on. Ravin paar päeva puid lõigates närve ja siis yritan uuesti.

Aga mis puid yks iidne päkapikk vastu sygist lõikab?

Ma lahkusin sealt vara, mu töö jäi pooleli. Nyyd on tervis võrreldes vahepealsega otse imeline, ma jaksan jälle pysti seista ja vajadusel isegi natuke joosta, seega jätkan tasapisi vanu töid sealt, kus nad kunagi käest kukkusid. Ja lõikan turskemaid kuusepuujuppe pikuti pooleks, sest siis saab yhest puust ju 2 ja niigi vähest pikka materjali läheb noortel päkapikkudel vaja. Ärge kysige, mis nad sellega teevad. Lihtsalt nii tore on lapsi uute vidinatega rõõmustada.

Tegemata kodutöid

Tulen siis mina Põrgust tagasi, võtan hommikueinet, kraamin väheke, panen säärikud jalga ja hakkan puid lõikama. Päike paistab, õrn tuuleke kannab ringi õitsva ristikupõllu magusaid lõhnapilvekesi, õlg valutab ja selg torgib ainult natukene, saag põriseb kenasti ja kuldseid linte lausa lendab lõikevaost. Põllumehike sõidab traktorikesega ymber minu saare ja niidab ilusa ilmakese puhul ristikut. Maanteel kostab peenematki põrinat, mis aga mu koerakest pahandab - keegi jultunud kodanik sõidab rolleriga ebatavalisel ajal poodi ja arvata on, et hiljem ka proviandiga koju tagasi. Teisel pool lepikut, kus kasvavad ainult nõgesed ja valged myrgiseened, koliseb agaralt saetööstus. Me kõik võtame praegu välja oma saamata juulikuud, ja teeme seda kogu hingest,  sest päevad on juba mitu tundi õige juuli omadest lyhemad ja kohe-kohe saab jätkujuuli otsa.

Mõningase lõikamise järel osutub, et vaja on saeketti pingutada. Kolalaos aga osutub, et seal on mitu aega majandanud teistsuguse ajuruumiga kodanikud, sest ma ei leia kasti, kus saagede jubinad pidid olema. See-eest leian tyhje autojupikarpe, segamini rauariiuli, ymber aetud veevärgikolakasti ja muud nörritavat. Saagede võtmeid, samuti paari päeva eest paaniliselt taga otsitud relakavõtit, aga pole, nagu poleks neid iial olnudki. Ju siis Jõuluvana, Jeesus ja Odin otsustasid, et pole mul neid riistu vaja, ja käisid laos lammutamas, seega vihjavad, et ma pean puhkama, no eks siis lähen kohvipausile.

Kohvitoobi taga asetub alati nii mõndagi oma kohale ja mitmed segased asjad selgituvad otse imeliselt, nii ka häda tööriistadega.

Saladuskatte all teatan, et saevõtit asendavad teised riistad. Asi saab jonksu ja elu läheb edasi. 

Mis aga toimub kasvuhoones ja kuidas ma võitlen inimsööjajorjeni ja tapjatomatitega, sellest juba mõni järgmine kord.