Lyhikest juttu

Selline tunne on, et justkui hakkaks narkoosist toibuma. Aga päris yles ikka veel ei ärka. Õnneks on muu maailm mu ära unustanud ja keegi ei taha ega paku midagi, mul on enamasti võimalik mingit kergemat õuetöödki teha, kui jaksan, ja puhata, kui ei jaksa. See on enneolematu luksus, peab ytlema.

Ja ma hoian igast mõtte moodi asjast kinni nagu tsirkuse jõumees, kellelt kosmiline tyhjus viimset sangpommi käest rebib. Ma juba jaksan neist kinni hoida! Mul ei hakkagi isegi ajaleheartiklit lugedes pea ringi käima ja syda ei lähe peapööritusest ja õhupuudusest pahaks! Ainult see äraneetud uneuim.

Ja lilled õitsevad.