Meie kyla kultuurimajas

Kogu lugupidamise juures.

Seal töötavad asjalikud inimesed, muidu poleks põhjust seda asutust mainida.

Meie Maa Konna Keskuses on muidu umbes 2 kooli, 3 tehast ja 4 poodi, kus kogu paikkonna 500 inimest oma eluks vajaliku hangitsetud saavad. Ja siis on veel Kultuurimaja. 

Ma yldiselt ei jaksa enam kodust kaugele sõita, hilisõhtuti internetti läbi lugedes sirvin niisama kontserdikuulutusi ja olen rõõmus, et kuskil muinasjutulises kauguses keegi veel pilli mängib. Selle käigus juhtub otse uskumatuid avastusi. Hyva lugeja mäletab, et aasta tagasi käis meil punt nimega Aristocrats, mille igat muusikut võiks ja peaks armastama elu lõpuni, ja seda ma ka teen. Uskumatud teated sealt Kultuurimajast aga jätkuvad: novembri algul tuleb mulle mängima Mohini Dey isiklikult! Ja tal on kaasas (hevikale vähe, aga džässi/fusionikuulajale rohkem tuntud) Greg Howe. Andke andeks, trummari nimi ei tule, no ei tule kohe, noh.

Mainitud Mohini Dey on muusik, kelle nime kuuldes sa paned kõik muud tööd kõrvale ja lähed vaatad, ega kassid ei ole su basskitarre voodiotsalt maha ajanud. Ta teeb vaat niimoodi. Siitkaudu, palun!

Uvitavat meie seeneriigist

Tänase seisuga on mu kõige suurem mädapuiduhunnik juba u poole oma mahust kaotanud. Lõikan mitme erineva saega ja katsun kohe riita ka panna, sest hunnikute tekitatav visuaalne myra segab elamist. Jooksev sygis õnneks pole väga tatine, aga soe ka ei ole, samas norrapärast tuult pakutakseiga päev - ja ma EI TALU enam pakse riideid ja raskeid tormijopesid, sest kehale asetunud lisaraskuse protsessimine raiskab jõudu. Kui ilm vähegi lubab, siis jätkan kasvõi terve talv, see on ju mu märtsi ja aprilli järeltöö. Kevad jäi sel aastal õuetööde mõttes täiesti vahele, aga minu majas on kevad alati kõige kiirem aeg. Synesteetikul on väga põnev, sest tegu ei ole lihtsalt puiduga, sellel on ka ajalugu ja iga palgi- ning lauajupi kohta käib mitu kihti numbrilisi võlusõnu. 

Tänased võlusõnad ei ole väga salongikõlblikud, sest leidsin tõenäoliselt Pätsu-aegse majavammi. Riigid ja tsivilisatsioonid on tõusnud ja langenud, aga vamm õitseb õnnelikult. Hoolimata teadmisest, et vammide perekonnas on rohkem liike, olen veits häiritud ja vaat miks. No et, maja põrandate ylesvõtmine ei ole lihtne asi.

jutujätkuks

Aitäh, Rebane. Jõudu ei ole siinmajas kunagi liiga palju.

Yhes plogis inimesed arutlesid igasugu asjade yle, muuhulgas oli jutuks ka plogimine ise. Ma kohe mõistsin, et olen see ilma saba ja sarvedeta hämaja, 3 lugejaga tundmatu artist, sest teistel plogijatel on ju ometi korralikud lood, viisakas stiil ja yleyldse on nad kõik sotsiaalselt lugupeetavad ja populaarsed isikud, aga sotsiaalselt lugupeetav olemine kahjuks mu tööplaani ei mahu, mitu muud ametit on järjekorras eespool ja alati jääb õhtul töid pooleli ja riistu laiali.

Paraku, lyhiformaatide viljelemine tuleneb,  ee,  mu laulutegija peakujust. Mitte töid ja tegemisi täistopitud päevakavast, sest minust palju hõivatumad ja tulemuslikumad inimesed jaksavad ometigi nauditavas keeles kirja panna väga pikki ja sisutihedaid postitusi põmst yle päeva. Hehe, minu lood ja laulud peavad leppima sellega, et nende koduks olev pea lehvib suurema osa päevast õues, ilmast olenemata, ja näpukesed vähemalt yritavad asjalikult rabelda ega viitsi või siis jaksa kaugeltki iga põnevat mõttekäiku moblaekraani sisse toksida. Teiste mõtteid on esteks meeldiv lugeda ja sama tore edasi veeretada ja aretada, kui mitte toredamgi, eriti, kui nad sobivad mõne elu jooksul kogetud nähtuse mustri kinnituseks, seletuseks, või vähemalt minu puhul parandamiseks, ja uusi ilusaid mõttemustrijupikesi ei ole kunagi liiga palju. Paraku, minu enda omad on hakitud, hõredad ja nähtamatud, ma vajan Tarkade Inimeste tihedaid mõtteid ja teravaid targutusi. 

Sarnaselt kunstfotoga - minu pildid võivad head olla, aga maailm on häid fotograafe täis ja mulle piisab nende nautimisest. Sama paraku ka kõige muu loomingulisega - teiste tehtu on meeldiv ja koguni nauditav, aga minu kraamil on 100 viga, ma näen neid vigu selgelt ja täpselt, sellist igapäevaelu kõrvalt näpistatud asjakest saabki ainult visandi või naljaloona võtta ning mitte mingil juhul ei sobi see laiadele massidele ettekandmiseks. Teiste sõnadega, minu peakeses kobrutavast Kadunud Laulude Maailmast kinni pyytud kraamist saab vormida enamjuhul 3-duurilugu musta huumori momendiga, et kõik mu 3 või 5 lugejat näeksid, et olen elus ja kõik on enneolematult hästi, isegi siis, kui hetkel mõni asi ongi veits halvasti. 

Räägiks edasi hoopis ilmast- päevad on väga imelikult lyhikesed, lausa valus vaadata. Ma justkui TEAN, et meil on aastaajad ja päeva pikkus aasta lõikes muutub, aga sellega leppida on enneolematult raske. Tahan oma kallist, armsat valget suvepoolaastat tagasi! Aga sel aastal on sygis armuline mu vastu, tavapäraste pikkade pimedate sajunädalate asemel on haruldaselt päikeseline sygis. Isegi oktoobril on sel aastal suve silmad, aga ta siiski juba astub talve madala sammuga, päev kahaneb ja kahaneb ja kahaneb, aga ikka veel jaksab. Sellisest imeasjast lausa peab iga hetke endasse imeda katsuma, enne, kui tuleb õudne ja jõle igavene november. Siis ma suren kuni umbes märtsi keskpaigani.

Täna oli taevas korralikult puhtaks pestud, aga mul põrand pyhkimata, mänguasjad kõik laiali ja:

õhtane lugu

Täna jälle.

Ma teen praegu põmst kevadisi töid, lahendan igasugu hunnikuid ja iga paari päeva järel panen lõkke yles. Täna läks pikemalt, sest Pätsu-aegne kyyniuks ja Kuperjanovi tagumikujäljega laudaukse piit koos Luteri tehasest pärit laua koitanud kehaosadega, halumasina- ja puuriidaaluste prahist kõnelemata, põlesid päris kaua. Alles kellu 10 õhtul sain tuppa nina soojendama tulla.

Mõlgutlen sellest,  et aprillis juhtunud Põrguskäik, millest paranemise järel ma ei ole enam endine, tahab asjatundlikumat lähenemist. Olen ennast käepäraste vahenditega lappinud, taastusravinud ja yles ehitanud,  aga endiseks enam ei saa, mitmed asjad on ja jäävad katki. Kogu maailm on nagu klaasist seina taga, mõtted ja sõnad tulevad teistest kohtadest kui varem ja kere töötab ka natuke teistmoodi. Ma ei ole sellega ära harjunud ja ei harju kunagi. Mõnikord tabab mind sygav õudus selle ees, et ma olen justkui võõras, katkises kehas, ja et see teeb ka mu mõtlemise aeglaseks ja vatiseks, tunded on tuimad ja tunduvad masendavalt mõttetud, ma ei suuda seda võõrast iseennast kuidagi keerukamaid töid tegema sundida, selle kõige protsessimine on kuramuse väsitav, ja ma jään sellesse vanglasse igaveseks. Siis tuletan endale meelde, et see on ainult tunne, et 99% minust on alles, praegu oleks tark natuke puhata ja siis teha midagi toredat. Näiteks lõket.

p.s.

Eelmise postituse jätkuks - mul ei ole kehadysmorfia, mitte ykski spetsialist pole seda uurinud ega diagnoosinud, kuigi uuritud ja diagnoositud on muid asju, sest seaduse järgi peab kodanikku vajadusel aitama, vähemasti vormiliselt. Ma OLENGI pinges, kange, vanadest vigastustest kõver ja jäle eluvorm, sellega ei tehtagi midagi, nii lihtsalt on, lepi ometigi. Aga pole hullu, alati saab armutu publiku eest peidus olla ja kui ikka hädasti vaja, siis panna endale ymber kehakatted, mis puudutavad tugevalt pealtnägijate kunstimeelt või moenärvi ning ei lase nende epidemioloogilistel tungidel tärgata ja vigast varest yle ääre tõugata. Mul kulus terve elu, 50 aastat, et lõpuks ometi omaenda vajadusi isegi kõige lihtsama osas, nagu toit, sobivad riided ja uni, nägema õppida, enne veel hulk aastaid võimlemist, et oma olemasoluga leppida, et end isegi kaitsta tohtida, ja endale yldse midagi lubada, mõnikordisegimidagi ilusat, ja selle viljad on magusad. 

Uvitav,  et ma sellest kirjutan, onju. 

Teised inimesed näevad ainult seda, mida mul pole, ja mis ma ei ole, aga nad ei tea, mis selle sees on, mis hinnaga see on tulnud ja mida selle jalulhoidmine nõuab. Viimased aastad ei puutu ma inimestega kuigi tihti kokku ja tundub, et see on tervisele kasulik. Eeslinaha-muinasjutu õnnelikku lõppu päriselus ei eksisteeri ja pahatahtlikus seltskonnas pideva enda eest seismise energiakulu on suurem kui selle kasutegur,  elust enesest õppinud loom jääb oma armsasse võpsikusse ja seega lugegem lugu lõppenuks. Ma tean asju ja sellest piisab. Lõpuks ometi. Jäänud on veel ainult iseendale kirjutamine, Muhv, nõudmiseni.