Oma isiklikust elust, hingerahust ja päikeselistest päevadest mu arusaamatult ruttu kohale jõudnud eluõhtus praegu kirjutada ei viitsi, sest nagu öeldud, kesksuvine kuumalaine ja tolmune heinaaeg on käes, minul aga kevadtööd kõik pooleli, kevad ju kadus hetkega kuhugi. Yritan kõike ja kõiki päästa, lõikan yhte asja, saen teist, niidan tyki kolmatki, siis hakkavad haav valutama ja traadist klambriga maksaarter võdisema, misjärel puhkan paaniliselt tunnikese v paar, ja siis hyppan yles, et kuramus, aknast paistab juuli, aga mul alles aprilli tööd pooleli ja eelmise suve asju ka vaja jätkata, kuidas ma ometi nii kaua vedelesin. Praegu aga vedelengi, nagu autorehv aidavaremes, ja annan ylejäänud maailmale teada, et olen tagasi. Mõningate kadude ja tuimema kerega kui enne, aga alles on jäänud veel mõndagi. Nyyd sa siis tead, ylejäänud maailm.
Ja roosid õitsevad.
P.s. onju ilus roosipuu. Botaaniliselt on see aga tömbilehine viirpuu "Paul's Scarlet". Näljase looduse eest on ta mul peidetud kyyslaugupadriku ja okaspõõsaste koledasse naabrusesse, käin seda seal salaja imetlemas ja jagan teilegi. Ilusat sydasuve jätku!