Vibratsioon

Mõni päev on mul elu veidruste peletamisel edukam kui mõni teine. Paljakäsi elu vastu enam ei saa. Täna kasutasin selleks sihukesi nuie.

Pooled neist on tytre omad, uku ja väike akust, sest meil on erinevad käed ja töövõtted. Mul riidekapis tglt on veel mõned, et erinevates olukordades oleks sobiv malakas võtta.

Vabariigi aastapäeval pärast kiluvõileiva manustamist toimus samase laua ääres ka lastega lauamängu mängimine, aga paraku ainus seltskonna- ja lauamäng, mida ma naudin, on pillimäng, teistest mängudest ei taha ma midagi teadagi. Täna oli siis jätkumäng. Ja me mängisime oma tavalisi laule, aga nii, et mul praegu, esmaba öösel kell 2, on ikka veel karp lahti. 

Tuleb nentida, et lapsed ei omanda mitte seda, mida sa neile räägid, vaid seda, mida sa igapäevaselt teed. Nentida tuleb ka, et musikaalsus ja kola-armastus liigub meie peres naisliini pidi. Kui pojad ei võta kidrat kätte, sest issit ei uvitanud, noorem poiss tglt natuke ukut ja trumme tilistab, kui ma yksi või koos noorema tytrega mängin. Vanem tytar elab kaugel ja töötab kõvasti,  noorem tytar on veel väike emmemuna, aga pilliasja suhtes meeldivalt osavõtlik, kui juhtub meeles olema. Ja veel, et see mu kidraõppimisvõimelisim lapsuke suudab viimasel ajal kaasa mängida. Seda ei juhtu kyll päris iga päev, aga ma näen, et talle jäävad asjad kylge ja ta tahab sellega tegelda. 

Mitte kunagi varem ei ole mitte keegi muga niimoodi mänginud, kui tytar praegu. Tingimusteta, nägusid tegemata, rõõmuga. Ja ma olen pille mänginud oma 40 aastat... Ma õpetan sellele lapsele kitarriasjandust nii 3 aastat. Ta on taibukas ja nyyd juba võimeline väga hasartselt lugu kaasa tegema. Kuna ma ise mängin ja laulan temperamentselt, viguritega ja tagasihoidmatult, siis õpetan seda ka talle, ja tundub, et see on lapsele meelepärasem kui korrektselt istudes vaoshoitud häälel lugulaulu vesta. Me lihtsalt oleme sellise loomuga ja see mänguviis töötab meie mõlema jaoks.

Aga ma ei laula ega mängi niimoodi, kogu sydamest, väljaspool kodu peaaegu mitte kuskil ega kellelegi, sest see rõõm peab jääma puhtaks ja puutumatuks. (Käin kyll enda vormishoidmiseks 12-keelse akustiga  kylakapellis yhte varalahkunud Andrest asendamas, aga see on ju hoopis teise repsi ja meeleoluga asi.) Elu on näidanud,  et ylejäänud inimkonna jaoks on see Minu Asi vale ja inetu, nii et ma naudin seda siin, ja nemad selle puudumist seal, ja me kõik oleme õnnelikud sellega. 

Suur sula

Uvitav. 

Jälle on mu tööpäevakesed imelikult lyhikesed, paraku on sellel põhjus. Osutus, et mul on mõned väga kõverad kohad ja need on nyyd võtnud vaevaks iga jumala päev valutada, sygelda, hõõguda ja palavikku tekitada. Tänaseks on see juba päris lootusetuks muutunud ja ma hakkan oma olemasolust juba väsima ja tydinema.

Millalgi detsembris nägin esimest korda elus oma rangluid. Ausalt, kunagi varem oma elus pole ma nii vähe paistes olnud kui praegu ja liigvee alt ilmub välja tõesti põnevaid asju. Näiteks parem rangluu on vasakust vähemalt sentimeetri eespool ja seetõttu on kaela ning näo poolte lihased silmapaistvalt erinevad, kumbki näo- ja kaelapool kuuluks nagu erinevale inimesele, erinevus on tõesti sentimeetrites. Parem põlv ja säärelihas on ka kõveramad ja auklikumad kui vasak. Tundub, et see on niimoodi kujunenud pikema aja jooksul, sest lihased võtavad kuju kinnituskohtade järgi ja kasvavad aastaid, aga miks see just praegu niimoodi välja tuli ja miks just parem kehapool silmapaistvalt rohkem on kannatada saanud, on arusaamatu. Ma ei ole oma teadlikus elus suurte luumurdudedega liiklusõnnetust yle elanud ega koledasti kukkunud, aga sport, puulõikamine ja muud taolised kerged lõbustused selliseid asju kindlasti ei põhjusta. Samas on mu elu esimeses otsas pikemate mälukaotusega kohti, eks seal on nii mõndagi peidus.

Mu kere on võrreldes kaaskodanikega kuidagi eredalt ebasymmeetriline ja kõrvaltvaatajaid see ilmselt häiriks. Häiris juba aga siis, kui ma veel symmeetrilisemana näiv, rõhutan sõna "näiv", ymarvorm olin, sest sihukese koht pole inimeste seas ja mis kõik veel sinnajuurde käis. Ma ise ei pea oma uut kõvervormi absoluutselt inetuks,  otse vastupidi - huvitav on uut ennast tunnistada, kere on hommikupoolikul ka piisavalt funktsionaalne, nyyd pool aastat ka tunnetuslikult nii kerge, et mõned kodutööd kohe hommikul oma kergust nautides rõõmuga ära teha, enne, kui maakera kõikuma hakkab, nii et syda läheb pahaks. Ja mis eriti tore - mitte kunagi varem pole ma saanud kanda normaalseid sooje ja/või ilusaid riideid. Tunne on, nagu oleksin paradiisi sattunud. Aga paraku on mu keres juba miskine madu ja ma tean,  et ei saa siia väga kauaks jääda, eespool paistavad juba tõelise põrgu tulukesed. On asju, mille põhjuseid ei saa tagasi pöörata ega ilusaks luuletada, ja mille kasvamist sa saad ainult vaadata, mitte aga peatada. Aga niikaua, kuni põrgu leegid veel taevavalgust ei kata, mängin olemasolevate mänguasjadega ja vaatan internetist ikka ka uute järgi. Mõista-mõista, misse on - kallist puust ja 12 stringi, aga ei ole pesusahtel?

Nõelaga või ilma, selles on kysimus

Erinevalt kapsategijatest kasutan mina oma asjanduste tegemisel lippide ja lappide koostamisel nõelu. 12 paari musti ja vähem musti pykse on peeneks lõigatud ja tundub, et rohkem ei ole vaja kapi otsa inventeerima ronida. Lõikamise etapp on läbi ja pool tekki koos, teise poole sisse läheb palju aeganõudvamaid, aga lõbusamaid tagurpidiaplikatsioonidega tähekesi. Praegu on päevakorral madalrõhkkond ja ma keskendungi kasututele, aga meeldivatele tegevustele - kasulikke asju saab parematel päevadel niigi tehtud, nautigem siis ometi halba enesetunnet, väikest palavikku ja imelikult valutavat keret! See sobib nagu valatult köögi soojaks kytmiseks, laua puhtaks pesemiseks, sellele kalli vällamaa õmblusmasina asetamiseks ning laua all vedelevasse, maitea, basskitarri? elektroakusti? noh, selle Ibanetsu combovõimu sisse telefonist väga hevi muusika suunamiseks. Ma ei saa järjest kaua õmmelusemasina taha istuda, vahepeal on vaja jalakesi sirutada ja natuke muid töökesi teha. Yhe protsessi juures kinni jooksnud mõte pääseb teist asja tehes alati kännu tagant lahti. Ja tagumiktundidest synnivad tonnruutmeetrid.

Akendest väga välja vaadata ei taha, seal paistab masendav hilisjääaeg, kus sulav liustik valgub yle hõredate lömastatud rohttaimede, talviste tormide poolt viltu vajutatud puukõverike vahel endale vääramatult teed tehes. Siin ja seal, kus alles läinud suvel õitsesid miljonid rukkililled ja kiigutasid oma õrnu blonde päid karikakrad, on mõrvarlikult läikivad salakavalad põhjatud järvekesed. Täna hakkas yks naabrionu kyttepuid tegema ja sõitis ATV-ga, mina siin laugaste taga pean hooaja avamisega veel ootama. Seniks õmmelgem!

Ja ärgem mõelgem pea kohal rippuvatele raskustele!

Jääst maailm

Yleeile hakkas põnevat ja erutavat jäävihma sadama, millalgi lisandus sellele, vähemalt meie kandis, tugev idatuul. Tänaseks on see sade kõik pöidlast peenemad esemed, eriti puud ja põõsad, vorminud latvadega lääne suunas viipavateks jäätontideks, muu maailm on lihtsalt yhtlase superliimiga kaetud. Elamusele lisab vinti asjaolu, et koolilapsed tõid jälle oma biolaboritest põnevaid eluvorme, kes/mis nyyd mu kõri paiste on ajanud ja aju õgivad. Lastel lihtne,  nemad on vintskemad ja neile jääb veel palju aastaid tervena edasi elada, aga mina, aga mina. Ja ma õrnroosalt, valusmagusalt kahetsen oma pyhabast soovi kenal tuulevaiksel talvepäeval oma uut, imekaunist 67-kilost mind kena tumerohelise päkapikumantliga, aga ilma lammavillast kampsumit ja topelt aluspesu panemata, jalutama viia ning kahjuks selle käigus ka kylmetada, ehk tapjatatipisikutele lausa kahel käel soodne eluvõimalus kinkida. Oi kurja. (Aga oleme aus, kuna mul on jäänud juba 20 aastat vähem ilus olla, vahepeal olin ju räigelt paistes ja pikad aastad ka magamatusest ning igasugu õuduste ainulahendamisest paras topis, siis kavatsen edaspidigi olla kogu sydamest edev ja väljanäitamishimuline, nii et ei mingit tõsist kahetsust ega vaga eneseparandust.)

Lapitöö edeneb. Aeglaselt kyll, aga ikka. Tegema hakates polnud peensustest veel aimugi, aga materjale lahti lõigates hakkasid need ise ette ytlema, mis neist tulema peab. Ma ise ei pea absoluutselt mõtlema, ainult lõika lahti ja õmble kokku. Ega praegu hästi ei jõuaks ka midagi kalkuleeritleda, viimased 6 ajurakku on hõivatud nina nuuskamise, ahjude kytmise ja majapidamist katvast tolmukorrast möödavaatamisega. (Nimelt iga jumala asi, mis ma teen, tekitab kõvasti tolmu, aga praegu pole õige hetk selle rookimisele jõudu raisata.)

Pildil on abimees töölaua loomingulist segadust hindamas ja korraloomiseks maatriksit valmistamas. Hea, et meie majas keegigi terve on.

Hoolas hoojooks suuremaks tööks

Yritan oma organiseerimisvõimele jalgu alla togida ja pojale teksapykstest lapitekki tegema asuda. Juba pealt aasta kapi otsas oodanud musta ja vähem musta värvi pykse jätkuks kauemaks, no kohe mitme teose loomiseks. Eile õhtul sundisin ennast isegi esimest 6-7 pyksipaari lahti lõikama, sellega peakski nyyd ilusal hommikul  jätkama. Õues on õrn talveilm, sajab laia jõulu- ja suusalund. Paraku käib sellega kaasas ka madalrõhkkond, õhk on paks, raske ja rõhuv, mul on jäledad vaprusevärinad. Ja kogu elu kestnud sund teha midagi vajalikku lammutab kõige esimesena, sest materiaalne maailm tahab ju ometi kytta, koristada, remontida. Kuradi värinad, nad on mind juba väga palju aastaid tyydanud ja paljude asjade ärategemist vägagi seganud.

Yhes plogis oli juttu sellest,  et kui sa oled oma elu koledused lõpuks selja taha jätnud, siis naerata, naerata, naerata, ära tekita endale ise kortisooli, see teeb haigeks. Paraku, 48-aastase praktikuna ytlen, et kui su kortisoolipump huugas pidevalt juba enne seda, kui sulle esimest korda elus pilt ette tuli, ja selle kytte eest hoolitsesid konkreetsed onud pidevalt, erandeid tegemata, tugevamaõigusega, pikka aega, kogu oma elu ja mõnuga, siis millalgi kulutab see sind lihtsalt läbi. Jah, ma elan nyyd juba 7 aastat maailma ilusaimas ja turvalisimas kohas. Jah, ma korraldasin selle endale ise, kuigi see võttis väga kaua aega. Jah, ma suudan endale ise kytte,  toidu ja sõidu korraldada. Jah, ma suudan ilusaid mõtteid mõelda. Ma mõtlen ilusaid mõtteid isegi siis, kui syda klopib, suus on oksemaik, käed värisevad kontrollimatult ja jalad ei kanna. Seda ei ravi ykski ravim peale anesteetikumide. Aga seeeest suudan ma nyyd isegi värisedes ilusasti mõlgutleda! Aga miks see nii on, sellest ärme ometi räägi, see on musta pesu inimeste ette laotamine, ma pean ise parem olema ja rohkem pingutama!

Mõnikord see isegi õnnestub. Aga ma olen sihukeste nõudmiste vastu ysna tuim loom, pingutan ainult oma hõimu jaoks, ehk nende, kes meil siin kohapeal elavad, ja peksan ilusatele mõtetele ruumi jätmiseks igasugu onud (ja mõned neile kaasa kiitvad tädid) ikka päris kaugele. See on elusid päästnud, teate. Ma jätkan.

P.s. annan pärast teada, kas ja kuidas teksapyksivirna tillukesteks lapikesteks lõikamine edenes. Ilusatest mõtetest on tõesti palju kasu, aga naeratada ma ei oska. 😀😃