Palju kordi kordunud korduvate vaatluste ja katsete tulemusena saan järeldada, et nähtamatu olla on kõige tervislikum ja kasulikum. Mulle tundub, et hakkan selles vagas kunstis juba kuhugi välja jõudma - kunagi nii haigekstegev valus ja leevendamatu igatsus Minusarnaste Inimeste (TM) juurde pääseda ja valu sellest, et nad tegelt ikkagi polnud Minusarnased Inimesed (TM), vaid parimal juhul lihtsalt yleolevad inimesetõrjujad, on kadund, läind, otsas. Mälestused on, aga need tänu ravumitele suhteliselt kergesti hallatavad. Ja nii ma siis rõõmustangi selle yle, mis on, niikaua, kui see on, sest mitte alati pole see nii olnud. Seda pole palju, aga mitte miski pole kergelt ega niisama tulnud, kõigel on olnud ysna korralik hind. Mina olen seda hinda teades äriga rahul, aga ylejäänud maailm minuga mitte, seega istun peidus edasi.
Õnneks on, kuhu varjuda, teed on pikad, võpsikud tihedad, puud jämedad, hunnikud kõrged. Lugeja rõõmuks lisan kosutava kaadri sellest, kuidas põlisrahva esindajad teevad sellestsamast võpsikust puid nagu hullud (anekdoot indiaanlastest käib täpselt meie kohta). Juba märtsis-aprillis langetada ja välja vedada oli puhas mõnu, sest pikk talv oli otsa saand, hilistalv pehme nagu päeva esimene võileib. Viskasin peale lammavillast kampsumi, valuvaigisti sisse, ja võssa. Päris mitu nädalat läks ja kohati oli rõveraske ka, sest seda tööd sai teha ainult hommikul vara kylmunud maaga, ja siis olid lapsed koolis.
Praegu on veel paar-kolm ruumi lõigata ja lõhkuda, aga peagu 30 on juba tehtud. 5 kollet ei saa eriti vähemaga, olgu öeldud. (Ja vahepeal said lapsed oma koolid käidud ja lõpetatud. Mina olen laisk lontrus, puudega lapse hooldaja ja värki, tööl ei käi, mis mul muud teha ongi kui nt puid.)
Multitaskimine on saadanast, rohimise ja lillede peale ma praegu isegi ei mõtle. Kudumine ja heegeldamine tulevad ka ehk kunagi hiljem, praegu on puust asjad kõige tähtsamad, vt ka eelmise postituse sauna ärakraamimine.
Kuna päikese käes on ikkagi u 50-55 kraadi sooja, siis liigutan aeglaselt ja valivalt nagu mu latimeeriatest esivanemad soojas triiase meres, õhk on pehme ja mähkub tulise voodilinana, higiherned jooksevad nagu kuumad helmed mööda nahka. Ma olen uimane nagu eelpoolmainitud esivanemad, pea on vatti täis, reaalsustaju tundub vale ja kohatu, aga ma olen veel siin.
