Yks kauge aed

Aiakirjanikel oli iga-aastane kokkutulek. Kuna mul oli sel nädalal rohkem lapsi, kui tavaliselt, ja kõik pereliikmed tahtsid igasugu asjade sõidutamist, jõudsin alles peo lõpus kohale. Kõik oli ilus ja kena, no öelge mulle 1 asi, mis ilusal juulikuu laupäeval ei oleks kena, isegi kui kaelaaju valutab, nii et sõnad lähevad sassi. Olgu Taga talu pererahvas väga tänatud, sellise aia ja inimeste nägemise nimel tasub elada.
P.s. piltide järjekord on bloggeri isetegevus, mõtestatud albumit siit juba ei leia. Ainult väike näputäis paljudest ahhaa- ja vau- hetkedest  suurest imesid täis maailmast.

Õhtu vaikus

Mu peas valitseb hilissygisene kõrvitsakarva tyhjus, mis on kahtlaselt puhta lolluse moodi, aga see ei sega aastate jooksul õpitud asju viljelemast. Uimerdan maja kallal, kyll 1000x aeglasemas tempos kui veel aasta tagasi, näperdan vähekese pillikesi, kokkan suurtes kogustes - selle töö juures ei pea absoluutselt mõlema! -, ketran vähekesekaupa ja mõtlen, et olen kudumise jaoks vist juba liiga napaka aruga. Sekka peremajandamist, pesupesu, pahameelt aias vohavate pysiumbrohtude pärast ja segadust abikaasa väga ebayhtlaste inspiratsioonihoogude yle, ja vahest tabab mind inspiratsioon minna matkama. Sõita sirgelt, arulagedalt, kaua, vahetpidamat, mõnuga, unustades. Ja kui meelde tuleb, pildistada lätlaste metsaalust, mis on ometi ilusam ja värvilisem, sest esteks erinev pinnas, ja teiseks ikkagi eksootiline lõunamaa.

Kehamälu hoiab isegi vaiksetel ja viisakatel õhtutel yleval esimese 41 eluaasta jooksul kogetud ärevust ja hirmu. Ka siis, kui kõige hirmsam olend siin metsas olen ma ise ja kõige koledam kahjur on lehetäi. See on mu närvides, veres, lihastes. Mõnikord sekunditeks see kaob ja siis on õhk nii, nii sametine, taevas on justkui mantel mu õlgadel ja karikakraliste põõsas särab nagu kõiki soove täitev kullakera.

Seeni ei ole!

Sotsiaalmeedias jagatakse muudkui õnnelikke, säravaid ja kylluslikke seenelkäigupilte, kohtab puravikke, riisikaid ja palju, palju kukeseeni. Ma seetõttu mõni päev tagasi astusin lastega metsast läbi, leidsime ainult mustikaid. Täna tõsteti  jälle see teema ylesse ja tegime korraliku jalutussõidu metsaandide leidmiseks. Kuigi juuli on olnud vihmane, pole meie kandis seeni ollagi. Yksikuid tundmatuid seenekesi on, aga korilusest kõnelda ei saa. Aga seeeest leidsin täna jälle 3 ennenägematut metsaorhideed. Kasvavad rahumeelega maantee ääres kuusemetsa servas liivasemal pinnasel.

Aga mustikaid reisu lõpus ikka saime, klaasitäis per nägu.

Ja siis hakkas paduvihm.

Ja nyyd särab päike.

Seened, tulge ykskord juba välja.

Väljavaated

Abikaasat tabas äkiline inspiratsioon. Ta teadis, et Kuldne Börs on imeline kasutatud ehituskola netiturg, sest mulle meeldib seal tuhnida. Täiesti ise otsis välja, leppis kokku ja tõime ära. Äratoomisest seinapanekuni kulus 3 päeva, seda tuleb nimetada asjade plahvatuslikuks arenguks. Krohv ja vana tapeet osutusid väga õudseteks... 

Köögi aken, samast allikast, kulgeb normaaltempos, st ootab kannatlikult oma järge. Aga kui on oodanud oma 1980-test, siis võib vabalt veel mõne päeva või nädala oodata. 

Dendroobiumid ja haruldased Lätist toodud lehtkaktused aga veel ei saa sanatooriumi, sest lehetäid.