Poeetiline ajaraiskamine

Hommikuti, kui aju veel värske ja atmosfäär on paks uutest nägemustest, visioonidest, narratiividest ja paradigmadest.
Luuletus nr 1. Õigemini pealkirjata laul.
1. salm.
Ei lõpe vihmapiiskade valusad laksud mu näol
Ei peatu kibeda kurbusekärjemee vool
Nokk kindlalt kinni on õnnekäol
Ees tummade talvepäevade vool
Ei lõpe vihmapiiskade valusad laksud mu näol.
2. salm.
Te tooge rohkem villaseid tekke mu keha jaoks
Te looge yles tuleva suve lillevaipade lõim
Et kevadeks suvi valmis saaks
Kui talvekangad juba hõredad
Te tooge rohkem villaseid tekke mu keha jaoks.
Refrääni moodi asi:
Mul on kylm, ma kuhugi minna ei saa
Veel kaua samme kuhugi ei sea
Istun akna all, valgeid käpikuid koon
Et muutuks heledamaks talvetaeva toon.

Oh ema, mul kingi hobu. Sinu Pipi.

Hobune ei roni voodisse. Aga Tiibeti mastifi järeltulija ronib. Alla ei saa. Helistan abikaasile, tema tõstab koera alla. Abikaas läheb õue tagasi, koer ronib nari treppi mööda yles tagasi. Lamaskleb uhkelt, mina kygelen voodi servas. Abikaasile teeb asi nalja, aga voodi on mulda täis ja koeral vist pissihäda.


Kalkuneid ma tuppa ei lase. Nokivad lilled ära ja lendavad ehk kapiustele kõõluma, kes neid kakatriipe kraamida jõuab.

Sõitsid saanid.

Eile oli pikk sõit liikumisprobleemidega ema asjade ajamiseks. Hakkasin hommikul sõitma, ja kohe veerandil teekonnast kiilus 1 piduriklots kinni. Venisin siis nagu tigu 20 km/h, ja niimoodi yle 2 tunni, kuni klotsi kate niipalju kulus, et sai hakata 50-ga kihutama. Asjad said aetud. Muuhulgas kohtusin oma endise kasvandiku, suure halli villakoeraga. Ta armastab mind ikka veel ja selle märgiks hyppab oma rauast kyyntega auto kylge mööda yles. Muuhulgas kylastasin koos emaga esivanemate haudu, riisusin ja tassisin ära puulehed. On 2 hauaplatsi, kus keegi peale minu põrandaid ei pyhi. Vanaisa pereplatsil olid ristid ära lõhutud, no pehmet puuristi on lihtne puru lyya. Aga raudristi pooleksmurdmine on kurjast. Kalmistuaiandus on lihtne ja meeldivalt kerge võrreldes oma aia lopsaka hullusega, ma kavatsen seda jätkata, no ilus on. Ikkagi osa meie kultuurist.
Tagasitulles sain ööpimeduses ja vihmasajus oma tagaveolise traktoriga juba 70-ga kihutada. Võru-Kanepi-Otepää-Elva-Kodu maantee on alati vaikne, ilus ja lustlike kurvidega. Jõuluvana hoolitses ka selle eest, et kinnikiilunud pidurijunn lagunes lõplikult ära ja hakkas koledaid hääli tegema alles pool kilomeetrit enne kodu, kuigi võimalusi oli yle 300 km :)
See kõik oli mu napaka hinge ja ullu aju jaoks tore ja lõbus seiklus, aga keha arvab asjast midagi muud. Hommik algas peavaluga, mis silmanägemise tuhmiks tegi ja käed-jalad värisevad ikka veel. Võeh, mu vana kere. No katsu nyyd ometi, ma ju hoolitsen sinu eest ja panin isegi vatipyksid täna jalga.
Sellised kelgutamised siis.

Pildil on koerkodanik oma uues kodus oma peremehe jalgade seltsis. Selle pildi tegemiseks kulus yle poole tunni.

Sygisel synnivad melanhoolsed asjad

Sattusin kogemata septembris vigursaagijate peole õpipoisiks. Mulle ei ole mootorsaag sugugi võõras riistapuu. Tarbepuidu lõikamisest kujutegemiseni oli ainult 1 väike sammuke. Tallasin selle sammukese suure rõõmuga. Eriti rõõmustav on see, et kuju hakkas juba pooltoorelt oma elu elama ja leidis endale kiiresti kodu Muhedike metsaaias. Minu plogis on pildid kuusenoti muundumisest lehemustriga sambaks, Muhediku plogis aga näeb tema kypset palet, sest uude koju jõudis kuju pooltoorena ja pererahval oli võimalus viimistlust täpsustada. Ela hästi, Sõnajalahaldjas!

Öko

Noh, olen selline rõve maakas, nagu olen. Jumala tõsijutt. Mulla tegemist olen siin-seal kirjeldanud, see toimub ikka käepäraste vahenditega ja poest ma mulda ei osta. Sama ka mitut sorti kahjurite tõrjumisega - parem, kui palju ei myrgita.
Suvel alustasin putukatõrjekatseid kanaliste abiga. Peab neid tublisid elukaid kiitma - puulehtede, muru ja muu heina seest igasugu nälkjate, mähkurite ja muude tõhkude leidmisel on nad väga peened spetsid. Lausa rõõm on vaadata hoolikalt läbi siblitud viljapuuaeda ja mõelda, et mitukymmend kilo kahjureid on muutunud mahedaks muruväetiseks.
P.S. K.rat, pildid on fotokas, aga plogin praegu telefonis. Vabandust, oleks tahtnud yhe pruunikirju suleliste hävituspataljoni pildi ka panna.

Novembri värvid ja jooned

Oh, siin on lihtsalt väga tavalised aiaasukad, värskelt härmapitsiga kaetud.

Toas

Troopiliste nunnude tuppatassimine on tehtud,
haleda talvepäikesega piinamise hooaeg on täies hoos.

Rida alustab yks mu veterane ameerika agaav. Teisel pildil on 2 helmekaktuse liiki ja tagapool pelargooniumi liigid ja sordid. Kolmandal on vasakus servas Oncidium "Tiny Twinkle"-seeria sort, värvus teadmata, keskel figureerib jõulukaktuse potis elav tillandsia. Pilt nr 4 on vist 3 ndl vana, kilemajast tuppa toodud kastitäis pelargooni sorte ja nende vahele pistetud muud taimed, sh seesama ontsiidium. Neljandal on midagi, mis peaks Lendava naha ja sydametunnistuse kihisema ajama, nimelt Psychopsis mariposa. Ontsiidiumi perekonnast, armastab päikest.

Et lugupeetud lugeja mind hulluks ei peaks, siis rohkem pilte ei pane praegu. (Aga paar taime on mul veel.)

Õues

Nädala eest oli aias veel õite pillerkaar missugune. Mitmed roosid, kaunid kukeharjad, sygisastrid. Siis tuli kylmalaineke. Aga peale roosinuppude on kõik alles.
Piltidel on 1. Roos The Red Fairy, ja lihtsalt 2. The Fairy, 3. ununenud sordinimega kukehari (pole võimatu, et sedum mix), 4. Harilik maajalg "Variegata", antud kohas korra juba talvitunud.