Kihutavad

Sekundid, nädalad ja aastad kaovad nagu piim mutiauku.
Jaanipäeva paiku käisin ära, mängisin garaažis koos soliidses eas endise muusikuga, traktordasin paarkend ruumi puid kuuri alla (aga riidastamise jätsin lahkelt peahaigetele poistele), kytsin yle paarikymne aasta sauna, hoidsin ära katastroofi ja kaunistasin maailma mitmel muul viisil. Trehvasin ja sain hingekosutust vanadelt sõbrannadelt. Siis oli 2 päeva koduseks kiireks toimetamiseks ja homme peaaegu sama.
Lapsed ja koerad kasvavad ja õpivad kõike myhinal. Ma katsun lapsi ikka toast arvuti kallalt välja kupatada ja neile tegevust leida, sest ykski arvutimäng pole nii erutav kui läbi puukuuri eterniitkatuse kukkumine või purelevate mastifikutsikate vahele sattumine.
Pildil on jaanipäeva varahommikused haldjad.

Võrsete eri

Jaanipäevaks kasvab kõik kõrgeks, kui täpne olla. Käisin siis kõrges rohus patseerimas ja tegin paar kolepilti hinnalistest hunnikutest (need kvalifitseeruvad ehituspornoks, tänane aga on aianduslik artikkel) ning nautisin asjaolu, et noortel puudel-põõsastel on meiemaa mullas hea kasvada. Piltidel on ainult väike osake jaaniaja noorest loodusest, lisagem sinna veel valgust, avarust, soojust, niiskust, lõhnu, putukaid, tigusid, helisid ja rahutukstegevat teadmist mäslevatest mahladest, sest käes on pistokste pistmise aeg.
Mu värvikate sõprade nimed oleks järgmised.
1 ja 2. Patagoonia fuksia sordid, punaseõieline Eimäleta ja valgekirjuleheline "Sharpitor"
3. Bugenvillea muru sees
4. Must aroonia "Viking"
5. Mandžuuria pähklipuu, meetripikkuste lehtedega ja lõhnava kuslapuu hunniku all lookas
6. Siberi kontpuu, liik
7. Sarapuu
8. Ginnala vaher ja Siberi kontpuu "Elegantissima"
9. Jaapani enelas "Macrophylla"
10. Kibuvits (Rosa glauca) ja yks vanakooli taluenelas.
Vabandan, kui mõni nimi on ebatäpne, sest mälu ega aiaraamatuid pole hetkel käepärast.
Võrsete värvid on imelised ja kui aias on vähegi ruumi, tasub igasugu suuruse, kuju ja mustriga lehtpõõsaid kasvatada, silmarõõmu jätkub kauemaks.

10 aastat istutusi

Juba hakkab looma.
Selle akna taga paistis varem kortermaja, kus käisid igapäevased joomingud, autostereod paukusid, purjus inimesed karjusid ja käisid nii mõnigi kord meil kodus laamendamas. See kestis aastaid ja kahjuks jääb unustamatuks varjuks kõigi mu sirelite ja kontpuude kohal.
Esimene suvi ei olnud võimalik suurt midagi teha, sest kohe samas, pirnipuu taga oli yhe suurema ryystaja ehitatud kuur ja praktiliselt kogu see aia osa oli tema koli täis. Isik keeldus seda ära kraamimast ja sõimas ja ähvardas meid kyll ise, kyll koos sõpradega. Sygisel lõime sae tema kuuri seina, siis hakkas meeletu kiirustamine ja kuu ajaga oli plats oluliselt puhtam.
Miks nii keeruliselt, no kas ei oleks võind mehe juurde kolida või see probleemne vare maha myya ja alustuseks 1-toalise korteri osta. Teate, mõni asi on seest suurem kui väljast. Isegi, kui esimene vaade on jube ja ootused madalad. Tookord mul ei olnud muud varianti kui viglavarrena seista, sest ämm mind ei sallinud, tahtis ilusat ja rikast miniat, ja yyrikorterid võtsid alati kogu mu palga, sellest raiskamisest tahtsin ruttu lahti saada...
Aga praegu on siin laga asemel, noh, park, ma olen hoolimata paarist jõhkrast ja mitmest vähem jõhkrast kallalekippumisest hoolimata elus ja rõõmus, sõidan bussiga ja oskan, tean ning armastan asju, mida yhetoalises korteris ei oskaks, teaks ega armastaks.
Meil on koledaid vaateid ka, aga neist mõni teine kord.

Brrrrr.

Tuleb hyvasti jätta mõttega tyrgi ube ja tubakat kasvatada ja leppida herne ja rabarbriga. Kurki ja kõrvitsat tuleb jälle kile all käima joosta.
Joonistada pole aega.
Luuletada pole aega.
Pitsiprogramme kirjutada pole aega.
Pesu, aed, koolivaheajal lapsed, kutsikud, puit, kivi, muld, naati, palju naati.
Suvi mõjub mu kontidele imeliselt. Alateadvus kyll puhiseb vihaselt aastatetaguste eesmärkide ooterežiimile jäämise pärast, aga elu bändikaaslaste käigud kirjutavad ette, milliseid timpaneid hetkel tarvis puhuda on. ;)
Mängisin kidra peal paar heliredelt ja võitlesin kaenla alla tikkuvate koertega. Peaks rohkem harjutama, aga pole aega. Kivipalluri kõval peal läheb vabalt bluusrokkimiseni veel palju trenni. Varasemates postides kirjeldatud transitimeheamet päädis hiljaaegu fenderi strati ja prose hankimisega ja lõpuks ometi on mul võimalus mängida oma unelmate tirinaid ja kärinaid.
Tänan hyvasid lugejaid asjalike kommide eest. Pean kuidagi enda sees elavat väikest ärahirmutatud artisti päikese kätte laskma. Aga kui sul on seljas korralik kogus värvilist lehvivat kleiti, siis loodetavasti lahendab, parandab ja esindab see mõndagi.

Varasuvi ja nähtamatu inimese mured

Varasuvised õitsejad panevad kiirustaja korraks peatuma ja kurvastaja naeratama, sest loodus on tagasihoidliku kevadise palitu vahetanud värske kyllusliku suvekleidi vastu. Laugud on minu omad, iirisejõgi voolab Tartu Botaanikaaias.
Kyttepuud on peaaegu tehtud, jätkub ehituspuiduga mängimine. Nagu ikka, tööd palju, aga radikuliidid segavad elu.
Hea lugeja. Sa oled kindlasti kodus stiili-ja immitsakysimustes, aga tunned hästi ka inimese hinge. Mul on hädasti vaja korralikku nõu.
Asi selles, et meist enamus teab, kuidas hea välja näha, kuidas vajadusel endast muljeid jätta. Aga ma olen iseenda silmis nähtamatu. Seda, mis ma enda sisse olen kogunud ja arendanud, enam-vähem tean. Aga vorm, mille sisse see on mahutatud, on arusaamatu ja fotodel väidetavat mind nähes olen alati ebameeldivalt yllatunud. See minu vorm ei näe hea välja, seda pole võimalik viisakalt riietada ja inimestele see ka eriti ei meeldi. Kahjuks on mu ajus puudu see koht, mis mu kujutist minu iseenda tajuga seob, ja see on parandamatu. Aga nyyd on tarvis midagi välja mõelda olukordadeks, kus minu sisemine kitarrist peab inimeste rõõmustamiseks ka inimestele meeldiv välja nägema, sest sisemine ilu peab ju ka välja paistma. Igale poole tööpyksidega ronida ei kõlba, aga minu senises elus on olnud ylivähe põhjust heledamaid särke kanda. Nyyd olen kyll supi sees.

Imede aeg

Meil kasvavad inimsööja-autorehvtaim ja banaanipuu. Banaanikas kannab teist korda, kuigi ma ostsin selle yhe teise taime pähe. Meil käisid kylas kauged kylalised, kes aitasid rauda tõsta, kitarre mängida ja meelde tuletada, et ma olen elanud teistsuguseid elusid ka, ja et progress on võimalik, olgu nad tänatud.


Koht teeb inimesed. Kunagised koledused on Lätimaa mahedate läänetuulte poolt ära puhutud ja kruusakynkad kannavad jälle maasikaid. Poolkurt Transitimees käis rauda puu vastu ja puud paberi vastu vahetamas, garaažibändist kõnelemata, ja sai jälle mõnevõrra rikkamaks ja õnnelikumaks.


Tartu Botaanikaaia pysikupäevast ei tohi mitte kirjutamata jätta. Ma jõudsin kohale alles pärast peo lõppu ja nägin veel paari kõige visamat aednikku, olgu nad tänatud. Tartu Botaanikaaed on yks aedade aed. Seekord leidsin ma yhe uue huvitava orhideesid täis põõsaaluse ja palju imeilusaid uuendusi. (Rõõmsalt kepseldes vasakule ära.)

Ketrangi.

Pea käib hommikust saadik ringi ja kael, mis koostatud peaga, valutab, nii et syda on paha. Ei aidanud pesumasinaga mängimine ega mõned majatööd, sest ilmselt pole asi tujus ja kapriisitsemises, nagu naistel ikka kombeks olla. Umbes lõunast tõusis kops yle maksa ja selle kõige peale ma ketrasin.
Nyyd on kell nii kaugel, et võib juba ymber kukkuda.
Huvitav, see ka ei lohuta, ikka on kohutavalt paha.
Ja väljas on torm. Mu ajul on kombeks madalrõhkkonna peale jukerdama hakata, aga nii hull pole asi varem olnd.
Ajaloo huvides sai kirja.

Et saada pruuniks,

Tuleb palju õues mängida. Mina juba olen natuke pruun.
Sest olen puudega. Kyttepuudega. Sai just alumise tee pealt 2 bussitäit puid ära kuuri kärutatud, aga hoovis on veel ports kyttekslõigatud vanapuitu. Kuuriga on yldse omaette nali, aga sellest pärastpoole.
Umbrohtudel on mingi kiirendamise periood käsil. Kahtlustan, et meil on rammus muld, sest kultuurtaimed kasvavad ka myhinal. Kymmekonna aastaga on mõnigi puu ja põõsas juba korralikud meetrid saavutanud. Kõigel on hoopis teistmoodi kasvuhoog ja elamise laul kui mu lapsepõlve lahjadel liivakyngastel.
Täna käisin lapsega arstil. Väikse poisiga logopeedil. Tuleb minna veel perearstile, neuroloogile, psyhholoogile, geneetikule, kirurgile, ortopeedile ja lisaks vähemalt iganädalne linnas logopeedil käimine. Sest see laps on seda väärt. Aga miks see tore poiss niimoodi arstide vahet peab käima, on samuti omaette ja yldse mitte meeldiv lugu.
Käisin muuhulgas taimejahil kah. Otsin yhest aiandist yhe fuksia sordi, mille yks esivanem patagoonia fuksia, ja yhe shirasawa vahtra. Siin rohisin yhe metsa alt mõned tillukesed mandžuuria pähklipuukesed. Aiandid on toredad, tekitavad häid mõtteid. Ja metsa all kohtab huvitavaid varasuviseid lilli.

Ja õhk lõhnab, sirelid lasuvad helge unena aednike kõigil meeltel :)

Lapsed ja kutsikad on juba nii suured, et lasevad õues tööd teha. Must koer on sõnakuulmatu poiss ja kipub jooksu panema, temaga pikalt vabajooksumänge teha ei saa. Ilmselt pole tegu päris sõnakuulmatusega, vaid pigemini pikkade juhtmetega, mida tuleb rohkem harjutada ja koolitada. Selline omaette nokitseja ja yksindust talub hästi, teda saab juba päeviti ketikoerana töötava proua C seltsis õpipoisina hoida lyhemat aega. Aga hall kutsu on hoopis teistlaadi artist - tahab seltskonda ja kuulab kiiresti ja hästi sõna, pysib teiste sh oma inimeste juures ja ei taha sugugi yksi hulkuda. Temast ketikoera teha ei ole hea mõte, aga teadaolevalt on tema tulevases kodus alustatud suurekoeraklassiga võrkaia tegemist.
Ma armastan lapsi ja jumaldan tittesid. Naljahimulised jumalad korraldasid asja nii, et noorim poiss liiga ruttu suureks geeniuseks ei kasva, ja meie must kutsu on ka sellist sorti poiss, kes vajab rohkem trenni ja õpetust kui keskmine koer. Rääkimata abikaasast, kes kah just säravaim matemaatik pole. Kõnelemata ymberkaudsest lasteaiast.
Võtke teatavaks, jumalad, et mul on väga keerukalt arenenud ja mitmekylgne huumorisoon. Kui teie narrite mind 1 korra, siis mina narrin teid kah. Vaadake, kas on mõnus. Nali nalja, hammas kuldhamba, vorst juustu vastu!





Esimene, lillekesed metsas.
Teine, unenäolise valge mytsiga vihmapilv Naaberkyla taga.
Kolmandaks, vaade uuelt alumiselt teelt uude kuuri, mis tuleb ehitada vana kuuri ymber, aga projekti teostajal on muud tegemist. Ma vähemalt hoolitsesin, et materjalid võtta oleks, kui tuleb tuju edasi teha. Pagan kyll, Kesse asja valmis teeb, pidevalt on vaja asju mingi muu tegevuse eest ära tõsta ja vahepeal tekivad kontrollimatu kaose pesad.
.......
Ma tahan kedrata selle kõige peale.

Polygoon

Paaril viimasel pildil on näha siinkandis mitte just igapäevast asja, nimelt liigniiskele põlluservale käsitsiehitatud teed. See on minu viimase 3 suve suurem kunstiprojekt. Muidu ei saaks kyttepuude ega ehitusmaterjalidega majapidamisele ligi, sest ylemine teejupike, 3 meetri kaugusel majaseinast ja köögiaknast, on juba naabritele erastatud ja jagatud ja nende poolt kahjuks pole iial normaalset teksti tulnud. Muidugi oleks tore, kui kõik inimesed oleksid võimelised suhtlema ja kokku leppima, aga kui ei, siis ma saan yksi ka hakkama. Viimased 3 aastat lisaks hädapärasele remondile ja majapidamisele hangin ja laon ma ka suure maja kyttepuud ise.
See kõik oleks tore ja meeliköitev, mõni teine oleks lausa õnne tipus sellise asjade seisu juures. Mõned kindlasti ongi. Aga kahjuks tuleb mul sellise eluviisi juures arvestada, et pysival palgatööl käia pole võimalik, pidevalt on mingi lahinguolukord (abikaasa tujud ja Pahatahtlikkus) ja laste inimeseks kasvatamine on kiusuajaja ja looderdaja kõrvalt ette teada kahtlane.
Olen olnud viisakas ja kannatlik, lahendusi otsinud ja aega andnud, aga karta on, et põhimõtteliselt sinu vastu tegutsevate inimestega ei ole võimalik mingite heade tulemusteni jõuda. Tarvis oleks olukord dokumenteerida, sest kardetavasti pean tulevikus kuulama oma abikaasa ja tema pere syydistusi selles, kui halb ja laisk ma ikka olen, kuidas ma võimatuid nõudmisi esitan ja kellelgi elada ei lase, jne. Jne. Ja neid "tunnistajaid" leiavad õnnetud meesterahvad ju alati. Algust on juba tehtud. Kahjuks ei ole kõike võimalik maandada huumoriga ja ise veel rohkem pingutamisega. Kui teisel on ikka luulud selle kohta, kuidas sa teda kiusad jne, siis leiab ta võimaluse õiendada isegi siis, kui sa oled terved päevad hoovi teises otsas puid lõiganud või kruusa kyhveldanud, samal ajal, kui teine terved päevad istub, suits suus ja alkoholipudel näpus, ja abipalvetele vastab naljatades, irvitades või sõimates, ning jätkates oma istumist.
Kuna ma olen siia pannud 11 aastat oma elust, väheste eranditega ise ostnud ja hankinud materjalid, riistad, haljastuse, majakraami ja hoolitsenud selle eest, et hullud naabrid asja lõhkumas ei käiks, nagu neil algul kombeks oli, siis on tekkinud olukord, kus mul on meie valduste suhtes tekkinud teatud nõudeõigus. Mis siis, et siinkandis naist inimeseks ja õigusi omavaks subjektiks ei peeta. Ma olen teinud töid ja asju, millega paljud kõvad mehed rumalusest, argusest ja laiskusest hakkama ei saa, aga ma pole ka jutumees. Ja see maksab.