Aias on aprilli keskpaiga meeleolud. Pojengide ninaotsad on väljas, punasel leedril kleidisabad juba paistavad ja kõrrelised on alustanud. Kõik muu võib kokku võtta sygavatähendusliku väljendiga - pori. Tubases aias on tehtud ja tegemata töid. Tehtud on mitu ymberistutust, aga tegemata on ruumipuudusel nt tomatilised ja muud pika ettekasvatusajaga taimed. Mõned ma millalgi siiski kylvan, kevadealguse kohustuslik rituaal ja ohvriand. :)
Kuuriehitus jätkub. Kuna mu majapidamise hr omanik ei tunne hoonekompleksi arendamise vastu erilist huvi, aga mina kui haldaja ja valdaja oman peale valdamise ja haldamise õiguse ka mitmesuguseid muid kohustusi ja ka terviseprobleeme, siis kulgevad asjad teosammul. Läinud nädalavahetusel käis mu vend kylas, lõigati ja paigutati mõned postid ja talad. Aprillis tuleb ta veel, loodetavalt kiirendab tigu sammu, ikkagi kevad ja.
..........
Kauaaegsem lugeja teab juba, et mul on tekkinud perelisa. 2 noort karvast kersalu mastifit, kelle söögiisu, pahandusetegemisvõime ja nunnumeetritõstja on väga heas korras. Mul ei ole varem yhtegi koera kutsikast saadik olnud, varasemad koerad on meile tekkinud juba väljakujunenud isiksustena. Aga kutsikate kasvamine ja kasvatamine on puhas rõõm. (Isegi siis, kui keegi on värskelt ajalehest mööda s.ttunud.) Kojutoomise ajaga võrreldes on nad muutunud tublisti priskemaks, pikajalgsemaks, st jooksuhimulistemaks, neile hakkavad nende nimed selgeks saama, taibatakse enam-vähem käsklusi "Ei", "Tubli" ja "Paha", aga kõik muu veel väikestesse peakestesse ära ei ole mahtunud. No pole kiiret ka, tegu siiski titeryhma poistega. Kahjuks ei saa jooksvatest kutsidest normaalset pilti, aga magavana näevad nad välja nagu amööbid. Lugeja informeerimiseks oma elust koos laste ja loomadega panen ma yles helge, selge ja yhemõtteliselt sydamliku pildi õnnelikust koeraomanikust koos oma kalli sõbraga. Kes mind reaalis näinud on, see teab, et pilt on meiega suhteliselt sarnane.