21 november 2020

Ah, mis

Suvi on otsa saand. Ma ei ole siin majas ainus, keda 18-tunnised ööd igiväsinult venima panevad - vaevalt jõuad hommikul kohvi neelata ja koolilapsed ära viia, kui sind tabab õhtupimedus nagu tiblade lennukipomm, ja sa jääd segaduses öösse jõllitama, tööriist näpu vahelt kukkumas.
Käes on reumapoolaasta. See tähendab, et ei mingeid maastikumänge, unusta ära lõbus poris songerdamine, ära topi oma raksuvaid jäsemeid palgi kylge. Pane selga kasukad ja kampsid, oksenda mõttes, kui kahemehe-tööde jaoks abikäsi pole võtta, ja lisa koldesse hagu.
Maailm on ka hulluks läinud, mõned lähemad sugulased täiesti sassi.
Selle peale ma õmblen.
P.s. Aga meie majas on ka õnnelikke ja terveid isikuid.

Kommentaare ei ole: