Harva tuleb ette, et ma veidi mõtlen

Mul ei ole naabreid. Ma ei suhtle siin mitte kellegagi, kui perearsti ja laste kooliõpetajaid mitte lugeda. Eelmise elukoha 12 aastat pluss veel varasema elu teatud momendid, pluss kiusajate poolt mu abitute pereliikmetega manipuleerimisega võitlemine, on mu voolinud selliseks, et olen selle asjaga täiesti rahul. (Tartu-aastad enneolematu koguse sõbrannadega ja kogukonnaelu erinevate tudengitest naabritega on muidugi unustamatult kaunis naabruse-kogemus, kuigi seda jätkus ainult napiks kymmekonnaks aastaks.) Eelmine, autismiteemaline postitus räägib sellest yldisemalt ja vähem isiklikult, seal ma kergelt vihjasin oma põrgulikule ja piina täis alaealise-elule ja hiljem järgnenud "paha ja inetu isik"-staatusele, mida ma ausalt öeldes ei nautinud, aga et "karistajatele" mitte rõõmu teha, ei hakanud ma seda ka valjuhäälselt kuulutama. Sest ma tegelt ei taha olla paha mässaja, kole kaltsakas ja jäle loomnaine, ma ei taha mängida rollimänge, ma tahan olla ilus, tark ja hea, mulle meeldib erinevaid asju luua. Jaa, jaa, aga pere kõigepealt... Sellegagi ei ole nii lihtne, kuna elu veidruste tulemusena olen nyyd 100% töövõimetu, lylisamba-ja liigesehaige pluss aastatepikkuse surmahirmu, hyljatuse, pideva peksu ja piinamise, kylma, pool- ja lausnälja, tõrjutuse, täieliku mahajäetuse ja lootusetuse, alati yksi ja ise, hiljem pideva ärevuse ja sõjaolukorra tingimustes elamine oma ravi nõudvate tagajärgedega. Ma ei suuda enam systeemselt asju korraldada, sest mälu, tähelepanu ja kole väsimus... See, mis tavalisele inimesele on iseenesestmõistetav, on minu jaoks pingutus ja sportlik tulemus, sest tavaline inimene saab oma tarkused ja tugevused kodust ja toetavalt ymbruskonnalt, aga ma pidin ennast alles täiskasvanuna tyhjalt kohalt, eikellestki ja varemetest yles ehitama. Ärgu hea lugeja kysigu, mida see nõudis ja mida maksma läks, sest ma tunnen, et teatud ressursid on tänaseks täiesti otsas. Mul ei ole enam inimeste sekka asja. Aga erinevate sportlike pingutuste tulemusel on mul oma katus pää kohal maailma nurga taga, kus keegi teine ei tule ettekirjutusi tegema ja näo järgi karistusi jagama. Mis sellest, et see on Ääretagune, mis enam sellest, et head inimesed elavad vähemalt tunniajase sõidu kaugusel. Kes tahab, võib alati kirjutada, kasvõi siiasamasse. Ma ei tunne ennast totaalselt mahajäetuna. Ja praegu, kui õnnestub pidevalt taustal kumisevad ärevus ja traumad vaikima saada, siis on mul siin paradiis. Ma ei taha, et teised, kes mu võitlusi ja arme ei näe, hakkavad jälle, oma tavalisel neurotyypsel kombel, mulle räigelt nina alla hõõruma asju, mida ma selles elus enam parandada ei suuda isegi meditsiini abil. Ja ma jätkan oma nõiaelu. Hoirassaa.

P.s. pildil on haruldane kalligraafiline etyyd - yleeilane lauluteksti käsikiri. Paradiisi juurde kuulub ka võimalus kirjutada imelikke laule.