Yks teine aken

...ja yks teine tuba. Ma ei ole elus Riia linnast kaugemale reisinud, aga sellest pole midagi, sest lõunamaa on mu sydames ja troopika on mu tubades. Head kaupmehed toovad selle troopika mitme nädala teekonna kauguselt mulle peaaegu et koju kätte, olgu nad tänatud ja kiidetud. Tähniline begoonia, paar havisaba ja viirpelargooni, tõlvlehik, jõulukaktus (mis hoopis jyripäeva ja volbrit tähistab), bioom lõhnava kalliisia, luuderohu ja sõnajalaga, paar lõikheinapõõsa mõõtu tsymbiidiumit ja kallat ja veel mõned sõbrakesed yhel põhjapoolsel aknal on kuu aja eest ärganud ja asunud kasvu viskama. Nende elujanu on väga ilus vaadata ja parandab endagi päevi. Sest tervis ei ole just parim ja sugugi iga päev ei jaksa ma hommikust õhtani usukohaselt õues asjatada - ja minu korduvaltkinnitatud usk ytleb ometi, et villane kamps aitab kõigi maailma hädade vastu, aga paljud hädad on mul sellest, et kui mina olin noor, siis ei olnud villaseid kampse kuskilt võtta. Nii et täna ma lamasklen, ravumid keres, kitarrid voodis, suuremad lapsed kuskil maja sygavustes oma asju ajamas, noorim rehaplaanijärgsel hoiuteenusel, ja põen, nagu jaksan. Kohe, kohe hakkavad ka käed värisema ja tuleb kallale võitmatu, aga sisimas rahulolematu uni - mis siin magada, kurja kyll, vaja on 10 elupuud ja 20 lille istutada, uue kilemaja asukohas kaeverdada, kruusa vedada, võsa lõigata ja igasugu soppa koristada, aga mina vedelen oma kivikõvas diivanvoodis ja värisen, võeh.