Aga täna oli nii mõnus pehme ilm, et otsustasime ellu viia yhe mu varahommikuse kaelavaluhalluka - kuidas ma Haanja Munamäe torni autoteed mööda alla kelgutan. "Ma pean sealt alla sõita saama, kui see on ka viimane asi mu elus!" Pistsime lapsed autosse ja möödaminnes ostsime linnast kelgu, aga Munaka otsas selgus hapu tõsiasi, et seal rahvast kui palju ja terve mäepealne grilli- ja muidu kokkasid ja nende kunsti austajaid täis. Kelgurada jäi kasutamata turvakaalutlustel, aga vaatlus kinnitas, et jah, see rada sobib selleks hästi. Siis pakkus vanem tytar välja idee Rõuge Pesapuud vaadata. Mina ei ole seal käinud. Sõitsime tasa, tasa, justkui yle vana silla, sest metsateed kõverad ja jääs, aga vaatamist ja imetlemist sh kaastunnet lagunenud taluhäärberitele ja õunaaedadele jätkus kauemaks. Pesapuu juures on suurepärane parkimisplats ja maastik on korda tehtud, kunagi 12-14 a tagasi sealt mööda sõites vaatepilt nii kena ei olnud. Äge torn on. Lapsed ronisid yles ja vanem tytar tegi koolist laenatud drooniga rea imeilusaid pilte. Aga kelgutada ei olnud seal kuskil. Hakkasime siis kerge pettumustundega kodo poole sõitma, läbi Rõuge asula. Seda kohta aga on õnnistatud imeliselt sygavate orgudega, ja meie suureks rõõmuks olid kohalikud lapsed Eesti Ema kuju juures kallaku kelgukõlblikkust katsetanud, nii et meil pruukis ainult sissesõidetud rada nautida. Pikk ja piisavalt äkiline rada, kust viitsib ikka rohkem kui korra yles ronida. Pagan, kus me varem olime, kõik need aastad?
Vastlatoiduks aga on makaronisalat. Nyyd on kõik oimetud, vahivad internetti ja vahukoort ei maini keegi.
Ilma ilu ja sulniduse kohta lisan eileõhtuse vaate Kanepi lähedalt maanteelt.
1 kommentaar:
Äge sõit :D
Võib muidugi ka märjal mudal liugu lasta, koht on ikka oluline.
Postita kommentaar