Novembri muhedam nägu

Ma ei armasta kylma. Eriti seda, kui õues on kõik kiviks muutunud ja kaetud valge surmaga. Iga hommik tuleb auto aknaid kraapida ja mootorit soojendada, maja kõikide kollete jaoks ylepäeva megakogus puid kärutada ja kytta. Veevärgist rääkimata, aga õnneks sain ma läheneda selle koostamisele loominguliselt ja ilma veeta ei pea meie elama. Ja kõige kurvem - labidas ei lähe maa sisse.
Aga sel talvel on kylma antud ainult näpuotsaga. Talv on kyll poole peal, jaanuari lõpp ja veebruar läheb kindlasti miinusesse, aga vähemalt siiani on valitsenud soe november. Pori ja vett jagub. Õue ja aia asukad siiski ärkama ei kiirusta, sest päev on lyhike ja pime. Peale lumikellukeste ei ole rohkem ninasid välja pistetud.
Minu majapidamises leidub hulgim õudseid ja õudsemaid asju. Yks neist on sajand vana kuusehekk, mida ma kyll eelmine kevad hõredamaks võtsin, aga heki alla on nii võluv ökosysteem tekkinud, et ma ei suuda seda lageraie tegemisega likvideerida. Alt laasunud kuuskede vahelt aga pääseb nii palju valgust läbi, et sinna sai aasta eest prooviks istutatud mõned rododendronid. Nii heitlehiseid, kui igihaljaid. Paistab,bet  nii mullastik kui valgusolud neile sobivad, seega jätkan selle liigirikka võpsiku täiendamist. Hea lugeja näeb ise, et privaatsusega on lood halvad ja kiirelt on vaja vaated rahvamasside pilgu eest sulgeda.
Huvitav, kes on see tõbras, kes osasid väiksekesi närimas käib.