Metsarahva talveuni

Kuna lumememmede voolimise asemel tegelevad meie kyla eided pori sees rullimisega, kui tervis lubab, kas siis tehnikaga või ilma, jääpurikate limpsimise asemel kummikute tegumoodide vahel valimise ja kelgutamise asemel rooside istutamisega, siis võib rahulolevalt nentida, et soomeugri stiilis kylmetamise asemel tegeleme me hoopis iiri talvesse sobiva kampsunikandmisega, kui just ei saja. Lammavillaste ja klassikaliselt torkivate, aga ainsate tõeliselt soojade kampside vastu ei saa ykski muu aine ega idee, sest kõik muu on lihtsalt kylm. Ma isegi magan villase kampsiga... Olen ysna kiiresti vanaks ja kulunuks muutunud, seda tunnet toetavad mu regulaarsed öised rännakud unenägude paralleelmaailmas, kus ma olen alati poole noorem, tervem ja parem inimene. Oi, see teine maailm meeldib mulle. Mida aeg edasi, seda vähem ma tahan hommikuti siin maanduda. Mu hooldatavad vajavad kyll kokka, metsameest, autojuhti, psyhholoogi, torumeest jne, aga kõik muud rollid ja isiksuse kyljed on siinmajas liiast või pigem kahjuks. Ja kõik muud kunagi siiski eksisteerinud omadused olen juba ammu oma sisemistesse kohvritesse kokku pakkinud ja võtmed ära visanud, et keegi ei saaks neid avada ja sisu yle irvitada. Ärgu hea lugeja imestagu, kui mind vahest harva rahva seas nähes ära ei tunne - ma võisin ju vahepeal isegi inimese moodi olla, aga metsarahva seast syndimine ja sinna tagasi sattumine muudab su varem või hiljem jälle karmikarvaliseks karusloomaks ja omamoodi tõpraks, sest aja tuuled kulutavad ja elu tormid voolivad. Inimestele selle tulemus võib-olla ei meeldi, aga mu kuused, sõnajalad, elupuud ja enelad ei tee sellest mingit numbrit.
Pildil on siinkirjutaja hommikul kellu 6-7 vahel, kui hakkab jõudma aeg koolilapsi yles ajada, aga just on lõppenud järjekordne kahe maailma vaheline tripp.