18 jaanuar 2020

Metsa läksin ma ja

Kui mina olin veel väikene isik ja see helin, teate kyll, koduseinte vahel läks väga talumatuks, siis panin jalga auklikud tennised ja astusin minema. Ega väga põnevaid ja erutavaid võimalusi ei olnud, yks ainus kindel tee oli ja see viis metsa.
Astusin natuke mööda taluteed, siis hyplesin yle soostuva põlluserva, kõrge heina sees viis rada kraavikaldast yles, käbe yle naabri väikese metsaheinamaa... ja selleks ajaks oli mul juba päris hea olla. Metsas läks pikk tee mööda õige mitmest asunikutalust, mille loodus juba 30-35 aasta eest tagasi oli võtnud ja aeg järas viimaste kivi- ja mädapalgihunnikute kallal. Promeneerisin mina mööda teid ja ahmisin endasse metsa roheliste tubade eri ilmeid, sõnumeid, nohisevat rahu ja siutsuvat vaikust. Ja see oli hea.
Sellest ajast on mööda läinud mitukymmend aastat, tolle kandi maastik on tänu ahnetele kaaskodanikele liikumiskõlbmatu, aga kuna tegu on maailma äärega, siis ei ole surve ja nälg lageraie järele kõike puudest puupaljaks teinud. Ajad on muutunud ja ma ei ole enam vaikiv loom ja põgenev tõbras, vaid inimene, kes tohib sirge seljaga metsa kõmpida ja pärast viisakat kyttepuude lõikamise päeva välja roomata, ja seda täiesti vabatahtlikult. Nii, nagu mõni teine läheb võtab riiulist raamatu.
Pildil on meie pere täna hommikul päevatöö teemal arutlemas.

Kommentaare ei ole: