31 juuli 2020

Juulikuus sokk on villane

Suvi või asi. Liigesed valutavad ja närvid ajavad pilli, pidev õhurõhu kõikumine paneb su seinaääri mööda roomama, ykski töö ei edene, elu ei taha kohe yldse veereda.  Aed on vett täis, tööriistu on vihmahoogude vahel paarikymneks minutiks välja tõsta suht mõttetu. Taimed kyll on sooja vihmaga rahul, paraku on rahul ka ohakad ja nende sõbrad. Ainsad, kes asja yle rõõmustavad, on igasugu satikad ja mutukad, keda jätkub sõna otseses mõttes igale poole.
Viisin murutraktori ja väiksema Stihli-sae venna juurde remonti. Doktoriväärse kogemusega vend ytles, et mitu juppi tuleb välja vahetada. Juppe saab poest ja mõni tuleb Aamerika-maalt tellida, mis karoovaviiruse tõttu võtab palju kauem aega, ehk sel suvel tuleb leppida väiksemate massinate ebamugavustega. Lastel on puberteet ja mees on loll. 
Selle peale ma koon.

23 juuli 2020

Harva tuleb ette, et ma veidi mõtlen

Mul ei ole naabreid. Ma ei suhtle siin mitte kellegagi, kui perearsti ja laste kooliõpetajaid mitte lugeda. Eelmise elukoha 12 aastat pluss veel varasema elu teatud momendid, pluss kiusajate poolt mu abitute pereliikmetega manipuleerimisega võitlemine, on mu voolinud selliseks, et olen selle asjaga täiesti rahul. (Tartu-aastad enneolematu koguse sõbrannadega ja kogukonnaelu erinevate tudengitest naabritega on muidugi unustamatult kaunis naabruse-kogemus, kuigi seda jätkus ainult napiks kymmekonnaks aastaks.) Eelmine, autismiteemaline postitus räägib sellest yldisemalt ja vähem isiklikult, seal ma kergelt vihjasin oma põrgulikule ja piina täis alaealise-elule ja hiljem järgnenud "paha ja inetu isik"-staatusele, mida ma ausalt öeldes ei nautinud, aga et "karistajatele" mitte rõõmu teha, ei hakanud ma seda ka valjuhäälselt kuulutama. Sest ma tegelt ei taha olla paha mässaja, kole kaltsakas ja jäle loomnaine, ma ei taha mängida rollimänge, ma tahan olla ilus, tark ja hea, mulle meeldib erinevaid asju luua. Jaa, jaa, aga pere kõigepealt... Sellegagi ei ole nii lihtne, kuna elu veidruste tulemusena olen nyyd 100% töövõimetu, lylisamba-ja liigesehaige pluss aastatepikkuse surmahirmu, hyljatuse, pideva peksu ja piinamise, kylma, pool- ja lausnälja, tõrjutuse, täieliku mahajäetuse ja lootusetuse, alati yksi ja ise, hiljem pideva ärevuse ja sõjaolukorra tingimustes elamine oma ravi nõudvate tagajärgedega. Ma ei suuda enam systeemselt asju korraldada, sest mälu, tähelepanu ja kole väsimus... See, mis tavalisele inimesele on iseenesestmõistetav, on minu jaoks pingutus ja sportlik tulemus, sest tavaline inimene saab oma tarkused ja tugevused kodust ja toetavalt ymbruskonnalt, aga ma pidin ennast alles täiskasvanuna tyhjalt kohalt, eikellestki ja varemetest yles ehitama. Ärgu hea lugeja kysigu, mida see nõudis ja mida maksma läks, sest ma tunnen, et teatud ressursid on tänaseks täiesti otsas. Mul ei ole enam inimeste sekka asja. Aga erinevate sportlike pingutuste tulemusel on mul oma katus pää kohal maailma nurga taga, kus keegi teine ei tule ettekirjutusi tegema ja näo järgi karistusi jagama. Mis sellest, et see on Ääretagune, mis enam sellest, et head inimesed elavad vähemalt tunniajase sõidu kaugusel. Kes tahab, võib alati kirjutada, kasvõi siiasamasse. Ma ei tunne ennast totaalselt mahajäetuna. Ja praegu, kui õnnestub pidevalt taustal kumisevad ärevus ja traumad vaikima saada, siis on mul siin paradiis. Ma ei taha, et teised, kes mu võitlusi ja arme ei näe, hakkavad jälle, oma tavalisel neurotyypsel kombel, mulle räigelt nina alla hõõruma asju, mida ma selles elus enam parandada ei suuda isegi meditsiini abil. Ja ma jätkan oma nõiaelu. Hoirassaa.
P.s. pildil on haruldane kalligraafiline etyyd - yleeilane lauluteksti käsikiri. Paradiisi juurde kuulub ka võimalus kirjutada imelikke laule.

20 juuli 2020

Tohutu äratundmislaine

Yks hää inimene kirjutas kuskil oma noorest sugulasest ja mind tabas maailmasuurune deja vu - ma olen selliseid inimesi kuskil näinud, ma olen nendega koos elanud! Ja nyyd on nende inimeste, paljude inimeste, naiste, laste, meeste eludele ja kannatustele mõeldes nii mõndagi öelda, millest siia jõuab ainult väike 2 sõrmega toksitud osake.
-  Rohkem või vähem autismispektri häirega inimesi on meie seas alati olnud, lihtsalt veel paarkend aastat tagasi ei olnud vastavaid diagnoose siinmaal vist olemaski, ja neid on rohkem, kui nt linnas elades silma paistab. Neil kõigil on yhine joon - omapärased (mitte halvas mõttes, vaid lihtsalt mingisuguste tihti vägagi huvitavate isikupäraste leiutistega) arusaamised elust ning rohkem või vähem halb võime elementaarset igapäevaelu korraldada. Ja kahjuks on see tihti pärilik, st vanemad on samasugused ega suuda lapsele kuidagi õpetada just seda, millest lapsel eriti puudu jääb. Ma olen näinud tervet rida perekondi, kus mitu põlvkonda on silmnähtavalt mitteneurotyypsed ja neil kõigil on sarnased probleemid. Ja eriti kahjuks jätab see rohkem või vähem mittefunktsionaalne pere lapsed varakult ilma kodu toeta, kui seda yldse on, konkreetsed põhjendused ja vorm on väääga erinevad, aga sisu sama. Tihti oskab autistlik vanem lapsele sihipäraselt palju kurja teha, või siis last tõrjuda, nagu jaksab. Synnist saadik "halvad lapsed" ei ole kunagi eriti armastatud kogukonnaliikmed, nad jäävad erinevatel põhjustel aktiivsest elust kõrvale, paljudel on kroonilised fyysisehaigused, paljud joovad ennast põhja või satuvad pikaajalise systeemse, leidliku ja sadistliku kuriteoseriaali ohvriks, eriti naised ja perevägivalla teema - autist ei ole väga hea nö silmistlugeja ja inimestega tegutsemisel osav. Minu ema on taoline selline eriti kurb näide, oma tõbesid ma praegu ei mainiks yldse, aga paraku yks väga paljudest. Seega mõeldes paljudele meeste maailmas "imelikele" autistidest naistele, kellele kenade naiste privileege sh hoolitsevaid mehi ei jätku - jah, ei tohigi last ilma hooleks jätta, sest mõni meist ei hakka iial ujuma, kuidas teda ka vette ei loobitaks. Kui meil ometi ei oleks nii räige tugevamaõiguse ja topeltmoraaliyhiskond väga mitmes mõttes - erinevaid me karistame lihtsalt lõbu pärast, ja nõrgem sh ohver on juhtunus ise syydi. Ma tõesti ei soovi sellises yhiskonnas osaleda, 41 eluaastat katsetusi oli vägagi ammendav, paraku ka lootusetu, ja tunnen kaasa neile, kes selliste hammasrataste vahele jäänud on ja jäävad tulevikus, sest kogukonna loomus muutub väga aeglaselt.

13 juuli 2020

Pandiidid

Mitmel olulisel põhjusel, mida 2 näpuga toksides pikalt lahata ei viitsi, ostsin jälle mõne tibu. Seekord trehvasid kogemata mitte väikesed virgad mustad, vaid karvase suure kana järglased. Nad on kiire kasvuga, nutikad, osavad, igavesed röövlinäod, s.tarattad, põrglased, kotkad sellised, kuramuse bandiidid, aga nad toetavad mu kaduva inimpalge allesjäänud funktsioone. Lisaks sellele nokivad nad hoovilt ära ebasoovitavad eluvormid. Ja tulevad mulle rohimise ajal peenardesse järele ning EHMATAVAD. Laste asi, andeks antud.

05 juuli 2020

Ilmahämmastus ja tibujutt

Suvi algas päris meeldivates toonides, isegi kuumalainekest saime ja. Mu kevadisest palgiveost kangevõitu kerel oli päris mõnus. Aga madalrõhkkond on vastik ja raske mitmel viisil. Enesetunne on kuhugi ära kadunud ja yles ei leia, isegi pilli mängida ei taha, mis sa siis veel millegi meisterdamisest räägid. Nokin siin yhte asja ja seal teist asja, siis tuian aukliku peaga ringi ja otsin eilset päeva ja kadunud mõtet. Paistab, et nii jääb veel mõneks ajaks, ja see on tyytu.

Aga roosid hakkasid õitsema. Mul on mõned ohjeldamatud põõsas- ja väänroosid. Soe talv neile sobis, kahjurite eest hoolitsevad metsalinnud ja tibud. Ärgu hea lugeja öelgu, et aga kanad ju kakavad kõik täis. - Aga see paha kaka on ju suurepärane aiaväetis! 2) Kuna ma olen elus palju klaasikilde, naelu, teravaid oksi jne jalga astunud, ja kylm maapind paneb liigesed hullult valutama, siis ma niikuinii ei käi õues paljajalu. Kanad pakuvad mulle seltsi ja asendavad sootsiumi, supervisiooni, psyhhiaatrit ja terapeuti. Papagoid roosipõõsastes on ka lihtsalt ilus. Nii jääb.
(Pildil väänroos "Veilchenblau" esimesed õied yleyleeile)

26 juuni 2020

Lämmi um

Kõik lauspäikese kätte jäävad projektid on peatatud kuni harjumuspärasema kliima tagasitulekuni. Aga mu rahutu vaim ja noored agarad pereliikmed ei lase niisama logelda - kyll on vaja vakstust basseinile koht valmis teha ja veevoolikuid kokku klapitada, kyll saab vana laua puhastamisest sujuvalt veranda põranda lihvimine.
Ja kõik, kes päikese kätte lähevad, tulevad sealt väga ruttu tagasi.


24 juuni 2020

Kõrgeks kasvanud

Ja muudkui alustavad õitsemist yksteise järel, kõrval ja võidu. Lõhnav varasuvi jaanipäevahommiku helevalges kastmes.








Kapsas ja meri

Ja jälle sõnadega kitsas käes, sest kuumalaine pluss rohimine mõjub aju kõnekeskusele, parem lähen moodsa laiskvorsti teed ja panen mõned ilmekad pildid Saaremaal reisides leitud imeasjadest. Jaanipäevapidustused said ka yksiti alustatud. Pidupilti ei lisa, sest inimestel peab mõningane privaatsus ka olema. Olgu lahke pererahvas kõige eest tänat!









13 juuni 2020

Kuldsed tunnid

Fotograafid nimetavad "kuldseks tunniks" umbes tundi aega päikeseloojangu ajal, kus valgus ongi kuldne, mesine ja soe. Meil on, kui ilm juhtub selge olema, kuu enne ja kuu pärast jaanipäeva lausa kuldsed õhtud - pikad ja päikesega yle kallatud. Ja niigi lyhike suvi peab olema muinasjutu maitsega ja imeasju täis, sest pikk talv on piinarikas ja raske yle elada. Inimesi mu maailmas eriti ei ole, kyll aga igasugu aardeid - mõned neist kolivad pärast õitsemist või suve lõpus peenrasse, mõned tuppa, olles suvi otsa näidanud oma elujanu ja -jõudu.  Ja meie majas ei ole seda ytlejat, et miks sa mulda tuppa tassid ja aknad peavad lagedad olema - meil on aastas 8 kuud loodus raagus, aga mina eluta keskkonda väga ei armasta...
Kui kevad on aednikule kiire aeg, siis suvi on hullumeelselt kiire. Kõrvalhoonete varemete kraamimine, perekonnapea olemine ja omaksehooldamise momendid nõuavad samuti oma, nii et õhtuti kuldsetes tundides suplemine ja lillede imetlemine on ravitoimega varandus, mille hinnanumbreid kirja panna pole võimalik.



P.s. Ajame nyyd veits nimesid taga. Rodo on jaapani rododendron, R. obtusum "Hot Shot Variegated", mida toodetakse hooajataimena väikeste aedade ja terrassikestega euruuplaste jaoks, sest väike ja värvikas. Mina ostsin selle Põlva Bauhofist, maksis kyllalt vähe. Paljud Saksamaa aiandid ja meilgi teatud Havlis Tšehhist pakuvad teda.
Sirel aga pärineb yhe Tartu aiakaubamaja leiunurgast. Tegu on hybriidiga, mille esivanematest on ära tuntav samerjas sirel, S. patula "Miss Kim". Aga tegu on põnevama taimega - Syringa Bloomerang (reg. kaubamärk) "Dark Purple". Pärit USAst... Pidada olla pikaajaline ja/või korduvõitseja. (Kuna mul yks selline ei talvitunud, siis olen nyyd skeptiline, et näh, jälle miski hellik.) Asjahuvilisele lugejale link:
https://www.havlis.cz/karta_en.php?kytkaid=3323

08 juuni 2020

Puust asju

Suur ehmatus selle yle, et kõik on esimese korraliku vihmadega õnnistatud soojalaine peale äkisti kasvama plahvatanud. Ja mina nikerdan oma hunnikute kallal, kui just kere ei valuta või mõni pereliige sõidutamist ei vaja. Hunnikud on nii armsad ja turvalised, erinevalt inimkonnast.
Ja maa sees on varandused.
Ja õhtud on värvilised.



03 juuni 2020

Minu elemendid

Olen metsast pärit ja miskipärast on yks mu talente ennast puiduhunnikutega ymbritseda. Kas siis värske kyttepuidu, kõdunenud kõrvalhoonete lammutamise saaduste või mitmesuguse raas kobedama ehituspuidu.
Praegu on päevakorras majapidamise eelviimase e 2- kambrilise kokku kukkuda lastud suure aida kraamimine, eelmiste - suure lauda ja korraliku kyyni - rookimine on yhel pool. Aega võttis see sellepärast, et varemed olid VÄGA hullusti prygi täis topitud. Ait ei ole erand. Õnneks on enamus kõntsast toidupakendid ja alkoholipudelid ja asula pakendikonteinerid on tasuta. Ka 90-te alguses kokkuvarastatud, aga realiseerimata jäänud kaablirulli võtab Kuusakoski tasuta vastu, ma vähemalt loodan. (Paar nutsakat on võetud, loodetavasti ei ole nende töökorraldus muutunud).
Kraamimisega on veits kiire ja sellel on põhjus. Lastel on koolist miskine suveprojekt, tytar valis onni ehitamise. Noorem poiss joonistas algvisandi, kõrgetel jalgadel ja redeliga majakese, tydrik täpsustas mõõdud. Ma niisama mingi pinnasele kokkuklopsitud kuudi peale ei taha palki raisata, niisiis aidavareme tagumise kolmandiku koha peale tuleb maakividele tehtud mängumaja, kuhu mina ka sisse mahun.
Varemete kraamimine on õpetlik ja annab palju, väga palju mõtteainet ja kasulikku infi. Lisan viimase 2 päeva vaated.





01 juuni 2020

Helge ja valge

Kolmas töösuvi Siin Maal. Varemete varjust hakkab isegi midagi paistma. Sel aastal on kevad tulnud teisiti - rohkem päikest, rohkem tööd, rohkem massinaid, millega neid töid teha, aga ka rohkem valutavat keret. Ja intensiivsem rõõm vabadest hetkedest.
Rõhuga sõnadel "rohkem päikest".



17 mai 2020

Põrgu väravate taga





Väljas on kylmavõitu. See tähendab, et puhkenud pungad ja alustanud õied ei kiirusta äraõitsemisega ja esialgu vähest ilu jätkub kauaks. See on ju hea, sest mul on päris palju ka muid kohustusi peale toa ja aia. (Raud, kivi, puit, rida aeg-ajalt abivajavaid pereliikmeid ja vanu.) Eilne muidu kena päev lõppes aga nii, nagu viimasel pildil näha - õhtu edenedes kukkusin ööudusse. Kenad arstitädid ja sarmikad onud aitasid tagasi. (Vereringe jäi seisma, ha.) Täna valitseb õues kylm tormiilm kohatiste rahehoogudega - puhka, vana Mustkaaren, ei ole vaja kogu aeg väljas laamendada! 

14 mai 2020

Järveke

Iga jumala päev sajab hammustava tuule ja jääkuubikute saju saatel mõni järv kuskile lähedusse maha. Mõnest erksamast teen udupilti ka, aga emotsiooni looduse vaatemängust kahjuks pildi sisse ära ei mahuta.



12 mai 2020

Pilveke

Sattusin pealt nägema, kuidas kuskil kaugemal põhjaloodes järv maast yles tõusis. Kerkis haudvaikselt tumesinise näoga sirgelt  taevasse ja siis hõljus natuke siiapoole. Kuidas see toimus, ma ei märganud, aga äkki oli ta juba naaberkyla kohal, võtnud äikesepilve värvi kukli kuju ja asunud oma sinist sisu põldude kohal laiali puistama. Nyyd on taevas jälle kivikylm ja hele, ainult ähmased hallid udupilvevurakad ripuvad siin-seal.

Kevad pausil

Eelmine nädal oli ilus ilm ja hullumeelne puidukärutamine. Yleeile leidsin, et ei sobi enam yle vilja sõita, ja võtsin pausi, et enne järgmist puukärumaratoni paar päeva tegemata kodutöid teha, nt peenardes urgitseda ja majast kõntsa rooki. Eilsest hakkas kylma vihma sadama ja mu ringi kooberdamise areaal ulatub hetkel köögipliidist loetud meetrite kaugusele. Kuna mul on algusjärgus RA, st immuunsysteem sööb sõrmedest ja varvastest alates liigeseid ära, ja pakukeste ja mõnegi kobedama palgi tõstmisel tegid käed mitu korda krõps ja krõps, vererõhk on kahtlane ja kere nõuab valuvaigisteid, siis tõmban hinge, enne kui Läti piiri ääres asuvatesse valdustesse varem valmis lõigatud kyttepuitu välja vedama sõidan. Ma ei karda niivõrd raskeid pakke, tõstmist ega vedamist, kuivõrd atv-ga kaubiku kaubaruumi sisse-välja sõita - viimane kord bussist välja sõites venisid rampide servad sirgeks, aga see tähendab, et rambid võivad masina alt ära pinnasesse vajuda, servad ka pahupidi, ja siis järgneb vastik kukkumine. (Kui ma veel töövõimeline olin, siis elasin tööandja tehnikal selle yle. Katki ei läinud midagi, aga ehmatus oli vastik.)
Ah miks ma inimestest, ilust, moest, suhetest ja perest ei kirjuta, nagu korralik njaisterahvas? Vaat sellepärast, et massinatesse puutuv on konkreetselt MINU reaalsus ja seda suudan änam-vähem pädevalt kirjutada, aga mis teistesse inimestesse puutub, siis nende reaalsuste minu silme läbi kirjeldamine on kindlasti ylimalt ebatäpne ja fragmentaarne, kauge galaktika ähmaste vilgete moodi. Olen elu iludusvõistluse ammu kaotanud ja valinud mitte mulle sobimatute olude ja inimeste keskel vingerdamise, täpsemalt mitte ennast toppida sinna, kuhu mind ei taheta, vaid endale mõistetavamate nähtustega tegelemise.   Ma ei ole just hea inimesekirjutaja, leppigem sellega.
P.s. pildil on pärast imekaunist nädalat,  umbes yleyleeile õhtul, taevasse kerkinud väga selge vihje selle kohta, mis järgmistel päevadel ees ootab - ja teisel pool Võru linna sadas täna varahommikul maha korralik suusalumi.

07 mai 2020

Inimene kohaneb

Nii ka mina. Praegu olen kohanenud sellega, et igal talvel on kylm, meie majal on 5 kollet, metsades kasvavad puud, mul on kombeks, ikkagi omaksehooldaja, ise ilma suurema jututa kyttepuud valmis teha, sel talvel oli soe, aga palju torme,  ja tormimurdu saab ilma suurema asjaajamiseta koristada. Tehnikaga kohanemisest rääkimata. Yks ports tuleb põllurentniku metsaservast selle eest, et me lubame neil kasutada oma teed ja põllumaad, langetada pole midagi, sest puud ise viljapõllule kylili puntrasse kukkunud, lihtsalt lõikan jõukohased pulgad ja vean kohe ära. Sellega on väga kiire, sest sõit käib yle viljapõllu ja kärutada tohib ainult paar päeva veel, siis hakkab oras juba kõrsuma.
Tegu mitme aasta jooksul pikali kukkunud ylekasvanud iidvana kuuseheki väga jämedate kuuskedega, millest osa mädaniku järgi otsustades jala peal surnud st juurepess.
Abikaasat tabas haruldane inspiratsioon ja ta tegi palgikäru, olgu jumalad sellegi eest tänat. Lapsed aitavad, nagu oskavad, olgu ka nemad tänat.