17 mai 2020

Põrgu väravate taga





Väljas on kylmavõitu. See tähendab, et puhkenud pungad ja alustanud õied ei kiirusta äraõitsemisega ja esialgu vähest ilu jätkub kauaks. See on ju hea, sest mul on päris palju ka muid kohustusi peale toa ja aia. (Raud, kivi, puit, rida aeg-ajalt abivajavaid pereliikmeid ja vanu.) Eilne muidu kena päev lõppes aga nii, nagu viimasel pildil näha - õhtu edenedes kukkusin ööudusse. Kenad arstitädid ja sarmikad onud aitasid tagasi. (Vereringe jäi seisma, ha.) Täna valitseb õues kylm tormiilm kohatiste rahehoogudega - puhka, vana Mustkaaren, ei ole vaja kogu aeg väljas laamendada! 

14 mai 2020

Järveke

Iga jumala päev sajab hammustava tuule ja jääkuubikute saju saatel mõni järv kuskile lähedusse maha. Mõnest erksamast teen udupilti ka, aga emotsiooni looduse vaatemängust kahjuks pildi sisse ära ei mahuta.



12 mai 2020

Pilveke

Sattusin pealt nägema, kuidas kuskil kaugemal põhjaloodes järv maast yles tõusis. Kerkis haudvaikselt tumesinise näoga sirgelt  taevasse ja siis hõljus natuke siiapoole. Kuidas see toimus, ma ei märganud, aga äkki oli ta juba naaberkyla kohal, võtnud äikesepilve värvi kukli kuju ja asunud oma sinist sisu põldude kohal laiali puistama. Nyyd on taevas jälle kivikylm ja hele, ainult ähmased hallid udupilvevurakad ripuvad siin-seal.

Kevad pausil

Eelmine nädal oli ilus ilm ja hullumeelne puidukärutamine. Yleeile leidsin, et ei sobi enam yle vilja sõita, ja võtsin pausi, et enne järgmist puukärumaratoni paar päeva tegemata kodutöid teha, nt peenardes urgitseda ja majast kõntsa rooki. Eilsest hakkas kylma vihma sadama ja mu ringi kooberdamise areaal ulatub hetkel köögipliidist loetud meetrite kaugusele. Kuna mul on algusjärgus RA, st immuunsysteem sööb sõrmedest ja varvastest alates liigeseid ära, ja pakukeste ja mõnegi kobedama palgi tõstmisel tegid käed mitu korda krõps ja krõps, vererõhk on kahtlane ja kere nõuab valuvaigisteid, siis tõmban hinge, enne kui Läti piiri ääres asuvatesse valdustesse varem valmis lõigatud kyttepuitu välja vedama sõidan. Ma ei karda niivõrd raskeid pakke, tõstmist ega vedamist, kuivõrd atv-ga kaubiku kaubaruumi sisse-välja sõita - viimane kord bussist välja sõites venisid rampide servad sirgeks, aga see tähendab, et rambid võivad masina alt ära pinnasesse vajuda, servad ka pahupidi, ja siis järgneb vastik kukkumine. (Kui ma veel töövõimeline olin, siis elasin tööandja tehnikal selle yle. Katki ei läinud midagi, aga ehmatus oli vastik.)
Ah miks ma inimestest, ilust, moest, suhetest ja perest ei kirjuta, nagu korralik njaisterahvas? Vaat sellepärast, et massinatesse puutuv on konkreetselt MINU reaalsus ja seda suudan änam-vähem pädevalt kirjutada, aga mis teistesse inimestesse puutub, siis nende reaalsuste minu silme läbi kirjeldamine on kindlasti ylimalt ebatäpne ja fragmentaarne, kauge galaktika ähmaste vilgete moodi. Olen elu iludusvõistluse ammu kaotanud ja valinud mitte mulle sobimatute olude ja inimeste keskel vingerdamise, täpsemalt mitte ennast toppida sinna, kuhu mind ei taheta, vaid endale mõistetavamate nähtustega tegelemise.   Ma ei ole just hea inimesekirjutaja, leppigem sellega.
P.s. pildil on pärast imekaunist nädalat,  umbes yleyleeile õhtul, taevasse kerkinud väga selge vihje selle kohta, mis järgmistel päevadel ees ootab - ja teisel pool Võru linna sadas täna varahommikul maha korralik suusalumi.

07 mai 2020

Inimene kohaneb

Nii ka mina. Praegu olen kohanenud sellega, et igal talvel on kylm, meie majal on 5 kollet, metsades kasvavad puud, mul on kombeks, ikkagi omaksehooldaja, ise ilma suurema jututa kyttepuud valmis teha, sel talvel oli soe, aga palju torme,  ja tormimurdu saab ilma suurema asjaajamiseta koristada. Tehnikaga kohanemisest rääkimata. Yks ports tuleb põllurentniku metsaservast selle eest, et me lubame neil kasutada oma teed ja põllumaad, langetada pole midagi, sest puud ise viljapõllule kylili puntrasse kukkunud, lihtsalt lõikan jõukohased pulgad ja vean kohe ära. Sellega on väga kiire, sest sõit käib yle viljapõllu ja kärutada tohib ainult paar päeva veel, siis hakkab oras juba kõrsuma.
Tegu mitme aasta jooksul pikali kukkunud ylekasvanud iidvana kuuseheki väga jämedate kuuskedega, millest osa mädaniku järgi otsustades jala peal surnud st juurepess.
Abikaasat tabas haruldane inspiratsioon ja ta tegi palgikäru, olgu jumalad sellegi eest tänat. Lapsed aitavad, nagu oskavad, olgu ka nemad tänat.


06 mai 2020

Tööpohmakas

Õhh. Ringitrampiv koer ajas kellu 1 ajal une ära. 4 ajal kobisin voodist välja ja hakkasin kohvitama. Värin, judin,võdin , võbin.
P.s. kiired ajad, sest hiljaksjäänud palgikäru atv-le ja puiduvedu, aga aiatöid ei saa ka juunikuu peale lykata.

28 aprill 2020

Kevadisi mooduhitte

Nagu kõik isegi hästi teavad, on aprill kaunis kevadekuu. Päike särab, tulbid ja roosid õitsevad, neiud panevad selga lyhikesed kleidikesed ja lähevad õuemurule tennist mängima. Või siis, okei, kallimatele lillepärge punuma ja lõkke ymber tantsima. Siidisiilud lehvivad, õhusuudlused lendlevad, ööbikud laksutavad leebes soojas ööõhus oma õrnu aariaid. Õied, õnn ja armastus.
Nii ka mina. Pidasime hommikul ära noorima lapse videotunni, siis tuli kätte hetk teise maakonna otsa emale provianti viima ja asju ajama minna ning natuke kyttepuid lõigata. Tykk aega haige oldud, ravitud tipresjooni, reumat ja issiast ning kõik tegemata tööd ikka veel tegemata. No ei saanud kauem põdeda, noh. Yhesõnaga, kaup, dokumendid ja ema korras, siis vennaga metsa. Vend tahtis mu uue lehe ja ketiga saega ise puid lõigata ja meie noorema tytrega saime ainult igas asendis istuda, lamada, metsas jõlkuda, maastiku pärimust kommenteerida (põlistalu käekäik II Maailmasõja ajal ja järel). Siis tahtsin ma kah yhe puu langetada, et muidu oled nagu ilmaasjata tulnud. Kohe läks ilm pilve. Jõudsin puu 2-meetristeks juppideks lõigata ja algas tihedamapoolne vihm, tööpäev läbi. Muide, sellist asja on ette tulnud õige mitu korda - alustan reisi, on ilus ilm. Ajan linnas paar asja, ostan tellitud kraami, hakkab pilvitama. Jõuan kohale, 2 tundi läind, ilm hoopis teistsugune, kui tarvis. Aga meil riistad kaasas ja niisama juba ära ei jaluta. Sellepärast kannavad meie kyla eided peaaegu aasta ringi ja ööpäev läbi villakampsumeid, kulmudeni kraega tormijopet, veekindlaid pykse ja soovitavalt voodriga Nokia kummikuid. Ja kindaid ja sokke ja mytse peab olema piisavalt väga palju.
Oh oleks selline varustus 45 aastat tagasi kättesaadav olnud, ei peaks täna mitme koleda ja valusa haiguse yle kurtma. Paraku on autistidest vanemate autistist laps olemine kyllaltki tervistkahjustav, ja iga hea nõu on ainult tagantjäreletarkus.
Pildil on tundmatuks jääda sooviv meie kyla eit oma töö- ja piduriietuses. Sellel meie kyla eidel nimelt on ajus muude riiete kandmise koht puudu.


25 aprill 2020

Yks teine aken

...ja yks teine tuba. Ma ei ole elus Riia linnast kaugemale reisinud, aga sellest pole midagi, sest lõunamaa on mu sydames ja troopika on mu tubades. Head kaupmehed toovad selle troopika mitme nädala teekonna kauguselt mulle peaaegu et koju kätte, olgu nad tänatud ja kiidetud. Tähniline begoonia, paar havisaba ja viirpelargooni, tõlvlehik, jõulukaktus (mis hoopis jyripäeva ja volbrit tähistab), bioom lõhnava kalliisia, luuderohu ja sõnajalaga, paar lõikheinapõõsa mõõtu tsymbiidiumit ja kallat ja veel mõned sõbrakesed yhel põhjapoolsel aknal on kuu aja eest ärganud ja asunud kasvu viskama. Nende elujanu on väga ilus vaadata ja parandab endagi päevi. Sest tervis ei ole just parim ja sugugi iga päev ei jaksa ma hommikust õhtani usukohaselt õues asjatada - ja minu korduvaltkinnitatud usk ytleb ometi, et villane kamps aitab kõigi maailma hädade vastu, aga paljud hädad on mul sellest, et kui mina olin noor, siis ei olnud villaseid kampse kuskilt võtta. Nii et täna ma lamasklen, ravumid keres, kitarrid voodis, suuremad lapsed kuskil maja sygavustes oma asju ajamas, noorim rehaplaanijärgsel hoiuteenusel, ja põen, nagu jaksan. Kohe, kohe hakkavad ka käed värisema ja tuleb kallale võitmatu, aga sisimas rahulolematu uni - mis siin magada, kurja kyll, vaja on 10 elupuud ja 20 lille istutada, uue kilemaja asukohas kaeverdada, kruusa vedada, võsa lõigata ja igasugu soppa koristada, aga mina vedelen oma kivikõvas diivanvoodis ja värisen, võeh.


18 aprill 2020

Kulust tõuseb kaunitare

Tuulel on väga teravad hambad. Soojakraade ei ole palju ja nende väheste nautimiseks, teiste sõnadega õues hädavajalike tööde äratoimetamiseks tuleb kanda talveriietust. Ja valmis olla selleks, et hetkega kaob päike talvehallidesse ja musta kõhuga tormipilvedesse ja sa jooksed jäiste haavlite saju eest, tööriistad käes, nina peites. Väga äärmuslik kevade kohta.
Aga aastaringi õues elavad iludused ei lase ennast sellest häirida.
Toomingas, võsaylane, sinililled, kopsurohi, söödav kuslapuu ja veel mõnedki on kevade ära tundnud ja julgustavad mu tugeva lambavillast raudryy sisse peidetud sydant - jah, kevad on kohal ja lähebki soojemaks, mis see mõni väike rahe või tormike meile ikka teeb.






11 aprill 2020

Laisk-uss

Kaunis erakordne kevad on, nii ilma kui maailmas toimuva poolest. Teen natuke yhte ja väheke teist, tunnen tundeid ja mõtlen mõtteid, pyhin põrandaid ja kirjutan laule, aga vaat hea plogilugeja rõõmuks ennast kokku võtta ja kahe näpuga kena ajakirjandusliku väärtusega lugu kirjutada tundub liigne piin. Ja piinlik on, mitmel erineval moel. Justkui istuks kogu aeg kukla taga yks väike vastik vanaonu ja kaagutaks hukkamõistvalt.
Ah, mis siin ikka, las hea lugeja parem imetleb veenuskinga, Paphiopedilumi masspaljunduse odavat hybriidi, mille esivanemate hulgas on kindlast P. delenatii var alba.

01 aprill 2020

Vana armastus

Eelmise suve lõpust on mul uus ravum, mis on muuhulgas mälule huvitavalt mõjunud. Muuhulgas tekitab see tihti fläššbäkke e mälestusesähvatusi lapsepõlve. Ja minu eas tekitab see juba ideid ja tegevusplaane. Yhe sellise mälestuse mõjul ostsin jälle, yle umbes 32 aasta, tuši ja ilukirjasuled. Ja eile proovisin kirjutada.
Mälestus sisaldab foonil oleva pideva ahastuse, masenduse, lootusetuse ja valu enneolematut õnnetunnet imeilusa asjanduse vaatlemisel. Meie 35-lapselise maakooli kunsti- ja muusikaõpetajal oli erakordselt hea ilukirjakäsi. (Ta oli väikest kasvu mitmekylgne kaunitar, abielus ettevõtliku tehnikamehega, 2 minust palju nooremat  last.) Ma imetlesin hullult tema klaverimänguoskust ja haldjalikku olekut.  Kuna olin valest perest pärit vale laps, imelik, kole ja haisev, siis ei raisanud ta mu peale palju aega ega tähelepanu, vaid lasi mul rahvatantsijate tantsutundide saateks nende polkasid ja tantse mängida, ise läks samal ajal muid asju tegema. Ilukirja kohta aga käskis raamatukogust õpikuid kysida. Seda Villu Tootsi kalligraafiaõpikut mäletan ma hardalt ja armastusega elu lõpuni. Need tähed, looked ja vinjetid pole lihtsalt tähed ja sõnad, vaid viipavad ja laulavad mulle.
Õnneks ei ole maailmast printerite tulekuga käsitsikirjutamine ja ilukiri kuhugi kadunud, maailmas on jätkuvalt tuhandeid kirja- ja muid kunstnikke ja mõned internetikeskkonnad, nt Pinterest'i nimeline, sisaldavad väga uhkeid kunstitöid (kõikvõimalike käsitöö-, kunsti- ja nisiganes loomingu pildid ja veidi õpetusi). Ma ei ole kindel, kas pere ja majapidamise kõrvalt mõne KUNSTIGA yldse pysivalt ja mingigi tasemeni jõudmiseks jälle piisavalt tegelda jõuan, aga proovimine ja harjutamine valmistab MULLE piisavalt hädavajalikku õnne ja rõõmu. Mis siis, et sellest munagi kasu ei ole.

24 märts 2020

Kirglise naise elu on raske

Sigarette ja viina ei ole minule vaja. Ma oskan niisama ka lõbutseda ja olukordi nautida, peaasi ainult, et mootorikytuseid jätkuks. Mõnikord aga kipub pidustustega liiast saama. Nagu täna. Ei, ega ma ei ole mitu päeva siis niisama hõljunud ja tantsinud, lilleline kleit seljas ja kõpskingad jalas, vaid ilusa ilma puhul õues mänginud - riisunud, lõiganud, kärutanud, kokku vedanud, sortinud, riita pannud, kraaminud, lõkkesse pannud oksi, risu, hagu, taimede pealseid, tyvesid, pakke, kive ja kände. Ja nyyd kael ja selg ajavad närviliselt pilli, nõuavad päältpoolt määrimist ja seestpoolt salvimist. Nyyd ma siis nokin nutifoni, logelen ajuvabalt ja ootan, kuni valupunktid vaiksemalt võtavad. Lõunaaeg on käes, tahaks ilusat sooja ilma nautida, aga kussa.
Soojale talvele on järgi tulnud hirmus kevad. Öösiti on pööripäevast saadik -7, päeviti +3, ja milline teravate hammastega tuul! Villaseid kampse kulub nagu leiba ja karvase voodriga Nokia kummarid on koormuse tõttu otsi andmas. Ja kevadlilledest on ainult lumikellukesed piisavalt vintsked, teised taimed peavad hoogu ja ei huvita kedagi, et nää, kevad, õitseks ja kasvaks pärast sooja talve.
Mujal maailmas on koroonaviirus ja pandeemia järjest suuremat hoogu võtmas. Uudised on järjest koledamad. Eks vaatame, mis järgnevad kuud toovad, lisaks kevadele ja tärkamisele.
Pildil aga tuletab karantiinis piinlev linnainimene mulle meelde, et hajaasustuses elamisel on omad puudused.

17 märts 2020

Elagu plaanimajandus, uraa!

Meil on praegu halvas mõttes vähemusvalitsus, mis on lahti lasknud terve rea deemoneid, silmapaistvaim kampaania oli eelmisel aastal nt naistearstide korduv ryndamine valefaktidest koosneva väljamõeldud abordikatastroofiga, pidevalt viljeldav avalik viha mistahes vähemuste (erinevad rahvused, teised rassid, seksuaalvähemused, lasteta naised,  jne jne) vastu. Kuna osa rahvast on nende vihakampaaniatega rõõmsalt kaasa läinud, siis on istuvad poliitikud julgust saanud ja praegu (kyllaltki lombakalt kehtestatud) osalise karantiini tingimustes võtavad hoogu erinevate sanktsioonide rakendamiseks. Praegu kontrollitakse rahva meelsust nt kytusefirmadele hinnalae kehtestamise osas, ja tigedate meeste häälekandja Postimehe lugejad on sellega väga nõus ja ootavad, millal majandusminister selle seadusena välja kuulutab. Mainitakse kartelli murdmist, aga mind huvitaks väga, miks rohkem kui 20 aasta jooksul silmnähtavat kartelli murtud ei ole, ja kui alkoholiaktsiisi langetati, et "rahva soovile vastu tulla", siis ometi absoluutselt kõigi inimeste elu puudutavat kytuseaktsiisi ei puudutatud ega põhjendatud selle mittealandamist, väga veider igatahes.
 (Muide, abortide täiesti tasuliseks muutmise, seksuaalhariduse keelamise, välistööjõu liikumise keelamise, seksuaalvähemuste kriminaliseerimise, koduvägivalla koduseinte vahele tagasi surumise jms siseminni, kes on majandusminni isa, ideede suhtes on tolle lehe lugejad samuti väga nõus.)
Mu elukogemus ytleb, et kui sellised suhtumised pääsevad jälle valitsema, ja seadusi tegema, siis oleme varsti jälle pätiriik, kus yhiskonna nõrgemate elu ei maksa. Ma olen selle sees yles kasvanud, ylekaaluka pättide kamba tekitatud probleemide peale raisanud oma parimad aastad, ja lapin inimesi vältides elu lõpuni neid traumasid ja ei taha, et kunagised reaalselt inimesi sandistavad nähtused sh tugevamaõigus tagasi tulevad.

14 märts 2020

Teisel pool klaasi

Elu ääremaadel hiilijana olen maandunud paika, kus õpitud ametid, peened oskused ja armastatud hobid peavad ruumi tegema elementaarsetele ellujäämisoskustele ja hoolitsemisele nende eest, kes ise endaga hakkama ei saa. Ma ei võta enam kätte pliiatseid, peitleid ja kääre, aga see-eest ei tule ka keegi mu pere, elu ega vara kallale. Vaatan mujal maailmas toimuvat nagu pikka värvilist seriaali, ja ykskõik, kui ilus see ka ei tundu, lasen sellel seal kaugel ilma sinna sisse tykkimata omasoodu voolata. Nemad on seal, mina siin. Ja muinasjutt kulgeb katkestamata... peaaegu.
Praegu on päevakorras yks ysna hirmus hiina tõbi, mis sarnaneb gripiga. Kogu maailmas on väga äkki väga palju haigestunuid ja hirmunuid. Riigid sulgevad asutusi ja inimesed sulguvad kodudesse, et tervist hoida. Peaks nagu paanikat ja hysteeriat tundma, aga... Aga kuna mu elu esimene pool koosnes permanentsest õudusest ja depressioonist, mille ravimiseks kulus terve teine pool, siis ilmselt on paanika ja mure osakond koos õuduse, apaatia ja masendusega meeldivalt madalaks lihvitud. Ja pole vajagi mingit täiendavat lisavalu ja hirmu. Meil on praegu niigi tõbine köhiv laps majas ja käes rõve varakevad, mis oma teravtuuliste lägailmadega meid iga jumala aasta haigeks teeb.
Mitte esimene kord elus ei puutu me kokku mõne äkilise ja raske kuluga gripilaadse asjaga, ja kuna mul on 22 aastat lapsed majas olnud, siis on nähtud ka seda, kuidas lasteaiad ja koolid kas klassi ja ryhma kaupa või täies koosseisus, sest väga palju puudujaid, sotsiaalpedagoogi info ja maakonnalehtede põhjal, vähemalt nädalakaupa kinni on olnud. Ka need asutused, kus minu lapsed käivad. Kuna lähikonnas on vanu ja haigeid, siis loen ja näen või kuulen ka iga-aastaste haiglakarantiinide ja eakate kylastamise piirangute uudiseid. Nii et karantiin ei ole keskealise lapsevanema jaoks midagi uut ega hirmutavat. Hirmsad asjad aga synnivad õues akna taga.
Tõesti rõve tormiilm on väljas, maja nagiseb tuule käes nagu purjelaev ja kõrvad hakkavad valutama isegi mõttest täna veel õues midagi teha. Eks siis mängigem toas.
Mina olen õrn lõunamaa loom ja uhke karvakasuka nimel õues kylmetada ei taha, parem hoidun oma yrgkoduseltsiliste ligi, mida juuresolevatelt piltidelt näha võib.


29 veebruar 2020

Vastlapäeva jätkukas

Õigel kalendrivastlapäeval oli vägagi kevadine ilm, nii et käsi ei tõusnud vahukoorekuklitega tegutsema, aga paar päeva tagasi tuli talv maru äkki taevast alla. Muidu poleks sellest midagi, kyhveldaks lund ja muretseks yhe ja teise talvise asja pärast, aga lastel juhtus koolivaheaeg olema. Nädala sees oli yks haige ja teisega arstile minek, siis vanade juures käimine, nii et ei mingeid suuremaid lõbustusi. 
Aga täna oli nii mõnus pehme ilm, et otsustasime ellu viia yhe mu varahommikuse kaelavaluhalluka - kuidas ma Haanja Munamäe torni autoteed mööda alla kelgutan. "Ma pean sealt alla sõita saama, kui see on ka viimane asi mu elus!" Pistsime lapsed autosse ja möödaminnes ostsime linnast kelgu, aga Munaka otsas selgus hapu tõsiasi, et seal rahvast kui palju ja terve mäepealne grilli- ja muidu kokkasid ja nende kunsti austajaid täis. Kelgurada jäi kasutamata turvakaalutlustel, aga vaatlus kinnitas, et jah, see rada sobib selleks hästi. Siis pakkus vanem tytar välja idee Rõuge Pesapuud vaadata. Mina ei ole seal käinud. Sõitsime tasa, tasa, justkui yle vana silla, sest metsateed kõverad ja jääs, aga vaatamist ja imetlemist sh kaastunnet lagunenud taluhäärberitele ja õunaaedadele jätkus kauemaks. Pesapuu juures on suurepärane parkimisplats ja maastik on korda tehtud, kunagi 12-14 a tagasi sealt mööda sõites vaatepilt nii kena ei olnud. Äge torn on. Lapsed ronisid yles ja vanem tytar tegi koolist laenatud drooniga rea imeilusaid pilte. Aga kelgutada ei olnud seal kuskil. Hakkasime siis kerge pettumustundega kodo poole sõitma, läbi Rõuge asula. Seda kohta aga on õnnistatud imeliselt sygavate orgudega, ja meie suureks rõõmuks olid kohalikud lapsed Eesti Ema kuju juures kallaku kelgukõlblikkust katsetanud, nii et meil pruukis ainult sissesõidetud rada nautida. Pikk ja piisavalt äkiline rada, kust viitsib ikka rohkem kui korra yles ronida. Pagan, kus me varem olime, kõik need aastad? 
Vastlatoiduks aga on makaronisalat. Nyyd on kõik oimetud, vahivad internetti ja vahukoort ei maini keegi.
Ilma ilu ja sulniduse kohta lisan eileõhtuse vaate Kanepi lähedalt maanteelt.

27 veebruar 2020

Lumikellukeste lumi

Igal kevadel sajab törts lund. Nii, et vanad lepad murduvad ja noored inimesed sõidavad sinka-vonka. Nii ka selles aprillis, mis on juriidiliselt veebruar.
Käisin vaatamas, ega suure metsalangetamise käigus keegi meie kuuskede kallale pole kippunud ja vanadele oli ka mingit värki vaja viia. Ilmselt sain liiga vara, maanteelt maja korstnat veel ei näe, naabritel on mõnijagu metsa veel pysti.
Ja millised vaated!



24 veebruar 2020

Talvelaadne aastaajatoode hakkab lõppema

Irooniline pealkiri viitab sellele, et november on sujuvalt aprilli libisenud, jättes meil tavalised talveilmad täiesti vahele. On olnud mõned miinuskraadidega hommikud, on mõne korra lörtsi sadanud, aga enamasti on pilves sulailm või mingi tugevama tuulega sade. Ja erakordselt palju tugevat tormi-iilidega tuult. Ka praegu õues vuhiseb tuul, nii et kõik maa kylge kinnitamata kraam lendab Petseri poole, aga see-eest on tänast madisepäeva õnnistamas päike ise. Mõelda vaid, terve päev päikest!
Käin vahepeal vaatamas, kuidas noortel puudel läheb, kuidas haruldased lõunamaa lilled, nt itoh-pojengid ja läti jõhvikas, talvituvad. Ja mida närilised jälle ära on õginud. Esimesed kevadised ninad avastasin vist kyll oma 3-4 nädalat tagasi - hiidlaukude, silla/siniliilia, sygislillede ja kobarhyatsintide ninad. Õnneks on vahepeal kylmakraadidega öid ka, nii et need ninad on tõusnud väga aegamööda. Aga nädala eest avastasin paari cm kõrgused krookuste LEHED, darvintulbid, niipalju kui vesirotid neid mulle jätsid, varajased nartsissid (ilmselt Dutch Master, väga varajane lihtõieline kollane), aediirised, karukellad, paljud roosõielised põõsad ja veel nii mõndagi, mis viitab väga yheselt pigem aprilli keskpaigale. No lumikellukesed on juba kuu aega väljas ja yritavad vinduvast ilmasegadusest hoolimata õitseda, aga neid on juba kõik näinud.
Lisaks 1000-le sõnale ka midagi silmagakatsutavat.





17 veebruar 2020

Mull-mull osa 2

Elu on näidanud, et mitmekylgselt rõhutud ja masendunud meeleolu ei ole kunagi päris ilma materiaalse põhjuseta. Täna läksid pingpong peas, vilin kõrvus, valu keres ja tunne sydames nii valjuks ja rõhuvaks, et suhtlesin perearstiga. Tuli käsk kohale ilmuda. Voolasin siis sinna ja selgus nii mõndagi - enneolematult ylikõrge vererõhk ja põletikud, mis vajavad mahavõtmist ja antibiootikumiravi.
Ei tea, kas lastel on vitamiinipuudus, viirushaigused või hootine puberteet, niigi teised tujukavõitu, mõlemad nooremad on täna erimaru väsinud ja virilad. Noorimal on lisaks kiire kasvu periood, mis teeb näljaseks ja närviliseks. Ja siis muudkui jälgi, et nad mõne tyhise asja peale kiskuma ei läheks, sest selle peale läheb mu vaene pea lõhki.
Aga vähemalt on väljas soe. Ja "õnneks" märg, metsaminejat minust praegu ei ole. Võtsin hommikul diivanil võbeledes kätte jaanuaris alustatud lätipärase soki. Palju korraga teha ei saa, aga midagi ikka. Ma pole palju, palju aastaid mustrilise säärega sokki kudunud, kohe päris tore oli.

16 veebruar 2020

Mull-mull

Täna on mul hommikust saadik  eriti vastikud syymekad. Sellised yle võlli syytunded, mille lained uhuvad sind nagu vana kalossi, raskelt, sygavalt ja päästmatult. Lapsepõlvest tuttavad kohutava vääramatu syy sundmõtted on tagasi. Veetsin kyll vahepeal lausa paarkend kena aastat suuresti ilma nendeta, rõõmus nagu kevadine vasikas, aga eks aeg kulub ja rõõmud kah. Miskipärast soovib minu kere tagasi pöörduda õndsasse lapsepõlve - aga seal pole mitte päikese ja soojuse - neid kogesin haruharva, vaid yhed teised lained.  Leevendamatud, kleepuvad, sind kokkukägardavad lained, mu vanad tuttavad.
Eks ta ole - yhest kyljest teed kellelegi-millelegi järeleandmisi, teisest kyljest maksad, nii et tolmab. Ja ei mingit rahu ja tasakaalu. - Kuna ma EI TALU õiendamist, pindakäimist, manipuleerimist, tylitsemist jne, siis on meil kodus kyll rahulik õhkkond, aga korda ja sisteemi leiab ainult yksikutest kohtadest, rääkimata suuremate tööde sujuvast korraldamisest. Ja tegemata tööd peksavad mind nagu hiiglane lumelabidaga korvpalli. Mul nimelt puudub ajus inimeste suunamise ja ylesannete jagamise koht, sest peaaegu kogu oma elu olen kõike suht yksi tegema pidanud, katsudes õiendajate ja mahategijate seisukohtadega leppida. Ega see lihtne pole, ja autopiloot käsib vait ja nähtamatu olla... Ja ma siis vahepeal mõnedel valgustatumatel hetkedel päästan, mida jaksan, mis tõbisematel perioodidel sh madalrõhkkonna ajal, koledaks on läinud. Ja õhtul ajalehepealkirju sirvides tekib kognitiivne dissonants.

11 veebruar 2020

Ping pong

Mujal maailmas teeb kurja gripp nimega Uus Koroonaviirus. Meil aga on niisama adenoviirustegagi kyllalt jahmimist. Jälle on majast saanud haigemaja.  Lätipiiriäärses peres st vanade juures oli yks mees just kuu aega palavikus, meie majas põdes noorim poiss 2 nädalat tagasi, ja täna jälle. Noorem tytar kah jäi haigeks ja magab nagu poleks nädalapäevad silma kinni saanud.  Mõlemal palavik, nohu, paha olla. Ka minu silmamunad yritavad läbi kolba yksteisele äsada, ja aju saab pihta, nii mis kõliseb.
Ilm on tatine nagu kuratteabmisasi. Meie sissesõidutee uppus ära ja homme tuleb kõigi autodega kuidagi maantee äärde kandvamale pinnasele ukerdada. Sel talvel enam talve ei tule ja kõik, mis on märg, jääb märjaks st vedelaks. 
Aeg jookseb, aga kyttepuudega tegelemiseks ilma netu. See teeb mind rahutuks. Vanad ja vend ei ole enam kuigi töövõimelised ja seega me  lihtsalt PEAME ise palgi, raua ja muuga mässama, meeldib või ei, valutab või ei. Sest kuskilt mujalt meie majja toasoe ei tule. Ja see võtab AEGA.
Kuulge, silmade munad, võtke nyyd vähe vaiksemalt.
Aga aial ei ole lume puudumisest ja kohutavast porist sooja ega kylma, kes soovib, see isegi õitseb.

07 veebruar 2020

Tantsisklevad

Oma veidra, kohatu ja ebakorrektse elu tõttu ei ole mul kleite ega seelikuid. Aga ega siis elu ilma värvide ja lehvivate siidisiiludeta ei lähe. Kasvavad nemad aknalaudadel ja kui sa lähemale suvatsed minna, siis tunned, kuidas sinu alalõpmata hanguv vereringe ja kinnikiiluv mõte saavad hoogu ja õrna ravutsemist. Tänased tänud ja kiidusõnad kuuluvad begooniatele. Esimesel pildil on õige uus kapsas. Punaselehine begoonia (Begonia ×erythrophylla). Mu 37 aastat tagasi surnud vanaema kasvatas teda, paraku läks see taim õige ruttu oma perenaisele järele. Ja nyyd on tema sugulane jälle minu juures.
Teised on kuning- ja teiste begooniate ristandid. Punane (kuningbegoonia jt liikidevaheline hybriid, ilmselt "Autumn Ember") on oma 3 aastat vana, kollasekirju kääbus (Begonia bowerae "Leprechaun") on vist eelmise aasta kevadest. Ma julgen sordinimed lisada sellepärast, et need taimed on kuningbegoonia kirjudest sortidest piisavalt eristuvad ja sarnaseid sorte ei ole yldsegi palju. Kuna begooniaid on taimetykkidest lihtsam ja kiirem paljundada, siis säilivad sortide omadused ka intensiivse masspaljunduse tingimustes, erinevalt seemnepaljundusest. Yks pealt meetriste vartega inglitiib e tähnikbegoonia (Begonia aconitifolia × Begonia coccinea) on mul ka, mu tänaseks puruvanade põhikooli õpetajate mälestuseks. Emataim elab mu ema juures, emataime emataim aga kasvaski tänaseks ammu kinni pandud ääremaa väikekooli õpetajatetoa aknal, suveks viidi taimed kooliaia varjulisemasse nurka ja ma ykskord võtsin suvise aiatööpäeva ajal julguse kokku ja kysisin tuule murtud oksa endale juurutamiseks... Pildile minu isend ei saanud, sest oli poolviltu pugenud teiste taha.
Paar liiki on veel, nii mugul- kui narmasjuurset taime, aga ilma pildita ei maksa see jutt kopkatki.
Pärast akendevahetust on begooniatel päris mõnus elu, sest nad ei kannata hõredate ja kivikylmade akende vahelt pealenõrguva jäise õhu puudutust. Kylm ja märg tapab nad ära, kylm ja kuiv samuti. Eelmises kodulaadses kohas kogetud ja nähtud... Aga kui seesama talve jahedus imbub tuppa kaugemaid seinaääri v uksepragu mööda, siis on see yhe begoonia jaoks kauge ja võõras mure.
Praegu võtavad nad esimesi hilistalviseid päikesevanne ja pooled neist õitsevad, sest lõunapoolkeral on ju suve teine pool, nagu meil juuli lõpupoole.



26 jaanuar 2020

Roheline talv

Aasta tagasi käis kyttepuude varumine nii, et võtsid sae ja kanistrid ja kõige pikemate jalgadega metsaline astus kõige ees, sest sygav lumi. Iga paarisaja sammu järel tehti paus ja lõõtsutati. Mitte midagi ei tohtinud käest panna, sest see uppus jäljetult koheva lume sisse. Sama saatus tabas langetatud puud... Aga alustuseks sadas puunäljasele pähe korralik hunnik lund... Õhtuks olid kõigil mundrid läbimärjad ja eriti traditsiooniline oli hiljem mitu päeva kroonilisi närvipõletikke ravutseda.
Sel talvel asjad nii ei käi. Kylma ei ole. Suurt mistahes sademe uputust ka pole olnud, maa on mõnus tahe, mitte mylgastunud, ja ilm on pehme. Ka traditsiooniliselt haigel põlisvõrukesel valutab sel talvel vähem kohti, mis teeb tulevaks koledaks talveks valmistumise natuke vähem koledaks. Õnneks on meie peres veel pika saega mehi, nii et lõbustusi saab valida vastavalt ilmale ja parasjagu saada olevale seltskonnale.
Ja asja juurde kuulub järgmise põlvkonna väljaõpetamine. Täna õpetasin, et suured lagedal kasvavad puud on haralised, ja traktori rada tuleb puhtaks teha, muidu jääb saemehe mitme päeva töö maha. Jooksmine ja haokorjamine võib olla tyytu, aga läinud suvel oli samal mäekyljel vanadel okstel väga tyytu koperdada. See kena mägi on vana põllumaa, mis nõukogude viljastavates tingimustes suure Staalini kindlal juhtinisel kartulihaudu täis kaeverdati ja siis 50 aasta jooksul metsastuma hakkas. Meil on idee see jälle mõneks ajaks ära kraamida.

23 jaanuar 2020

Kylaskäik minevikku

Täna oli mul asja maakonnakeskusesse. Kylastasin mitut asutust, et liikumisvõimetute abitute vanade asju ajada, ja kui kohustuslik osa läbi, pyhendusin lõbutsemisele. Maakonnakeskuses on yks taaskasutuskeskus, ja ma veetsin täna toreda veerandtunni selle raamaturiiulitelt varandusi otsides. Ysna tulemuslikult, sest käppa jäi korralik pakk nõukogudeaegseid luuleraamatuid tänaseks unustatud autoritelt. Ja ma ei korja neid niisama...
Kunagi ammu oli olnud ainus võimalus igapäevaelu koledusest pääseda raamatute neelamise kaudu, ja kui ka koledused muutusid, teisenesid, pisenesid, siis armastus raamatute ja sõnakunsti vastu jäi. Koledused on nyyd mineviku varjudeks ja tyhjalt kõmisevateks deemoniteks saanud, kuid raamatud on jäänud. Ma ei saa enam lugeda proosat mistahes kujul, sest elu on teinud oma töö, mul hakkab tähelepanu hajumisest ja motoorsest rahutusest lausa fyysiliselt halb, sipelgad jooksevad peanaha alt selga ja tagasi, eetrimyra paisub kõrvulukustavaks, aga ma saan lugeda lyhikesi tekste. Käsiraamatuid.  Tehnilisi kirjeldusi. Kasutusjuhendeid. Plogisid ja uudiseid. Ja, mis kõige tähtsam,
Luuletusi.
Nende rytmile, korrapärale ja ylesehitusele keskendumine aitab tähelepanu koos hoida. Kuna luuletuse vorm nõuab kujundi kontsentreerimist, siis öeldakse yhe laulu sees enamasti kõik ära, ja hoolimata lyhidusest on selles kunstivormis oma võlu, ma jõuan selle lõpuni lugeda enne, kui jälle keegi midagi tahab ja ma pean asja käest viskama. Proosatekst läheb sellise kohtlemise peale sassi, puntrasse ja auklikuks infomyraks. Aga korrapärasest tekstist saab minu sees muusika. Ma vajan seda korrapära ja matemaatilist struktuuri.

19 jaanuar 2020

Pildike rollisooritusest

Hääde plogisõprade juures kirjutatakse alalõpmata teemadel, mis ka mind puudutavad. Oh ei, mitte potid-pannid, meigikraam ega muu võrkturundatav, vaid igasugu karjääriklaaslaed, kiviaegsed kombed, yhiskondlikud rollid, maskid ja kostyymid. Pärast mitmekylgset elukogemust on minulgi asjade kohta midagi öelda. Kuidagi raske on mõista, miks mind lapsest saadik imelikuks peetud ja tõrjutud on. Mul on ju ainult 1 elu ja selle ainus normaalsus on see, milles ma elan. Ja
P.s. tõmbasin nn meemide e mitmekihilise sisuga naljapiltide tegemise äpi. Kui seda meemi piisavalt kaua vahtida, saab hyva lugeja minu kohta põmst kõik teada.

18 jaanuar 2020

Metsa läksin ma ja

Kui mina olin veel väikene isik ja see helin, teate kyll, koduseinte vahel läks väga talumatuks, siis panin jalga auklikud tennised ja astusin minema. Ega väga põnevaid ja erutavaid võimalusi ei olnud, yks ainus kindel tee oli ja see viis metsa.
Astusin natuke mööda taluteed, siis hyplesin yle soostuva põlluserva, kõrge heina sees viis rada kraavikaldast yles, käbe yle naabri väikese metsaheinamaa... ja selleks ajaks oli mul juba päris hea olla. Metsas läks pikk tee mööda õige mitmest asunikutalust, mille loodus juba 30-35 aasta eest tagasi oli võtnud ja aeg järas viimaste kivi- ja mädapalgihunnikute kallal. Promeneerisin mina mööda teid ja ahmisin endasse metsa roheliste tubade eri ilmeid, sõnumeid, nohisevat rahu ja siutsuvat vaikust. Ja see oli hea.
Sellest ajast on mööda läinud mitukymmend aastat, tolle kandi maastik on tänu ahnetele kaaskodanikele liikumiskõlbmatu, aga kuna tegu on maailma äärega, siis ei ole surve ja nälg lageraie järele kõike puudest puupaljaks teinud. Ajad on muutunud ja ma ei ole enam vaikiv loom ja põgenev tõbras, vaid inimene, kes tohib sirge seljaga metsa kõmpida ja pärast viisakat kyttepuude lõikamise päeva välja roomata, ja seda täiesti vabatahtlikult. Nii, nagu mõni teine läheb võtab riiulist raamatu.
Pildil on meie pere täna hommikul päevatöö teemal arutlemas.

13 jaanuar 2020

Novembri muhedam nägu

Ma ei armasta kylma. Eriti seda, kui õues on kõik kiviks muutunud ja kaetud valge surmaga. Iga hommik tuleb auto aknaid kraapida ja mootorit soojendada, maja kõikide kollete jaoks ylepäeva megakogus puid kärutada ja kytta. Veevärgist rääkimata, aga õnneks sain ma läheneda selle koostamisele loominguliselt ja ilma veeta ei pea meie elama. Ja kõige kurvem - labidas ei lähe maa sisse.
Aga sel talvel on kylma antud ainult näpuotsaga. Talv on kyll poole peal, jaanuari lõpp ja veebruar läheb kindlasti miinusesse, aga vähemalt siiani on valitsenud soe november. Pori ja vett jagub. Õue ja aia asukad siiski ärkama ei kiirusta, sest päev on lyhike ja pime. Peale lumikellukeste ei ole rohkem ninasid välja pistetud.
Minu majapidamises leidub hulgim õudseid ja õudsemaid asju. Yks neist on sajand vana kuusehekk, mida ma kyll eelmine kevad hõredamaks võtsin, aga heki alla on nii võluv ökosysteem tekkinud, et ma ei suuda seda lageraie tegemisega likvideerida. Alt laasunud kuuskede vahelt aga pääseb nii palju valgust läbi, et sinna sai aasta eest prooviks istutatud mõned rododendronid. Nii heitlehiseid, kui igihaljaid. Paistab,bet  nii mullastik kui valgusolud neile sobivad, seega jätkan selle liigirikka võpsiku täiendamist. Hea lugeja näeb ise, et privaatsusega on lood halvad ja kiirelt on vaja vaated rahvamasside pilgu eest sulgeda.
Huvitav, kes on see tõbras, kes osasid väiksekesi närimas käib.




08 jaanuar 2020

Metsarahva talveuni

Kuna lumememmede voolimise asemel tegelevad meie kyla eided pori sees rullimisega, kui tervis lubab, kas siis tehnikaga või ilma, jääpurikate limpsimise asemel kummikute tegumoodide vahel valimise ja kelgutamise asemel rooside istutamisega, siis võib rahulolevalt nentida, et soomeugri stiilis kylmetamise asemel tegeleme me hoopis iiri talvesse sobiva kampsunikandmisega, kui just ei saja. Lammavillaste ja klassikaliselt torkivate, aga ainsate tõeliselt soojade kampside vastu ei saa ykski muu aine ega idee, sest kõik muu on lihtsalt kylm. Ma isegi magan villase kampsiga... Olen ysna kiiresti vanaks ja kulunuks muutunud, seda tunnet toetavad mu regulaarsed öised rännakud unenägude paralleelmaailmas, kus ma olen alati poole noorem, tervem ja parem inimene. Oi, see teine maailm meeldib mulle. Mida aeg edasi, seda vähem ma tahan hommikuti siin maanduda. Mu hooldatavad vajavad kyll kokka, metsameest, autojuhti, psyhholoogi, torumeest jne, aga kõik muud rollid ja isiksuse kyljed on siinmajas liiast või pigem kahjuks. Ja kõik muud kunagi siiski eksisteerinud omadused olen juba ammu oma sisemistesse kohvritesse kokku pakkinud ja võtmed ära visanud, et keegi ei saaks neid avada ja sisu yle irvitada. Ärgu hea lugeja imestagu, kui mind vahest harva rahva seas nähes ära ei tunne - ma võisin ju vahepeal isegi inimese moodi olla, aga metsarahva seast syndimine ja sinna tagasi sattumine muudab su varem või hiljem jälle karmikarvaliseks karusloomaks ja omamoodi tõpraks, sest aja tuuled kulutavad ja elu tormid voolivad. Inimestele selle tulemus võib-olla ei meeldi, aga mu kuused, sõnajalad, elupuud ja enelad ei tee sellest mingit numbrit.
Pildil on siinkirjutaja hommikul kellu 6-7 vahel, kui hakkab jõudma aeg koolilapsi yles ajada, aga just on lõppenud järjekordne kahe maailma vaheline tripp.

06 jaanuar 2020

Tehnikadilemma

Ostsin ykspäev uue nõudemasina. Kasutatud mdg, poest, garantiiga ja puha, sest kesse miljuneer on. Vana oli ära väsinud, soojus- ja myraisolatsiooni olid rotid puru närinud ja täis pissinud ja kõige krooniks oli selle purunäritud pahna sees surnud hiir.
(Nõudemasin on tarvilik, kui majapidamises on koduloomi ja tolmu, et nõusid kuumutada ja pastöriseerida.)
Panin siis selle uusvana masina tööle, kui hakkas peale. Masin hakkas u 20 min enne pesu lõppu veateadet e17 (e nagu error) andma. Proovisin veel paar korda erinevaid pesuprogramme, ikka sama jama. Guugeldamise peale ei saanud just palju targemaks - veetase, äravoolu probleem, kutsuge tehnik, - aga koukisin lusikaga masina põhjast veepehmendaja-soola välja ja kallasin sinna korraliku törtsu äädikat, sest veateate ja korgi kyljes oleva kahtlase soolakamaka põhjal võis arvata, et sealne systeemiosa umbes ja vaja ilmselt mingit sadet lahustada. Lisaks sellele valgustasin asja käigust pereliikmeid ja teatasin, et see masin läheb homme poodi tagasi ja sealt vanarauda. Siis panin masina uuesti täis, ja kas sa näe! Masin tegi pärast ööpäev marineerimist tsykli korralikult lõpuni ja ei mingit jama!
Nii et mõjus yks kahest, kas äädikas või ähvardamine.
Aga väljas on erakordselt soe. Jaanuari kohta. Metsaminekust võib ainult unistada, sest pinnas ei kannaks isegi hobust.

03 jaanuar 2020

Kõrvade elu

Ma ei pea ennast melomaaniks ega oma absoluutset muusikalist kuulmist, kyll aga armastan asjadest helisid välja pinnida ja tõeliselt võimekate inimeste etteasteid vaadata-kuulata. Juba väga pikka aega on selleks haruharva võimalusi olnud, sest majapidamine, lapsed, kärarikkad tööriistad, s.tad autostereod ja oi-kui-nõmedad odavad kõrvaklapid. (Muusikakeskusi ma ei kannata, sest need ei kõlba pillide võimenditeks, aga pillide võimendid ei kõlba nö täisribaga muusika kuulamiseks, aga kuna mul pändi ei ole, siis pole mul ka sedasamust täisribaga PA komplekti)
Täna juhtus erakordne syndmus - ostsin peaaegu head kõrvaklapid. Kahjuks tavapoodides myyakse arvutimängude jaoks mõeldud isendeid, aga mõned kõlbavad ka muusika kuulamiseks. Ja mis ma siis tegin! Unustasin pesumasina käima panna, lasin õhkkytteahjukesel tule alt kustuda ja kõigepealt võrdlesin 2 paari kõrvaklappe ja seejärel asusin meelepärasematega Spotify ja Youtube seest oma lemmikbändide laulude heliribasid kuulama. Noh, et milliseid sagedusi need kõrvaklapid mängivad või nii...
Ja siis tuli mulle meelde yks vanem nali. Sõidame meie (kuhugi kaugemale) ja kuulame Muse'i (On yks ilus rockbänd.) ja kes parasjagu sõnu teab, laulab kaasa. Ja ma teatan kogu sydamest: Annan 10 aastat oma elust, et saada endale hääl nagu Matt Bellamy'l.
Sellised naljad kipuvad täide minema... On teisi läinud ka...
Järgmine kevad st mõni kuu hiljem olin mitu päeva väga, väga haige ja paranemine võttis nädalaid. Ma ei saa enam nt varrastega kududa ega heegeldada, toiduainete lõikamine õnneks tänu kõvale praktikale on enamvähem tagasi, ja käekiri on segane nagu kuratteabmisasi, kaelavalud saadavad mind truude põrgukoertena elu lõpuni, aga ma ei tea siiani, kuidas lauluhäälega lugu on.
Aga las hea lugeja vaatab ja kuulab ise, kas ongi mõtet kapist välja ronida, kui selline monumentaalne talent juba maakeral ringi kõnnib.
https://youtu.be/_Gbj8-KZ69M

02 jaanuar 2020

Pehme ja kodune

Nagu eelmises postituses kirjas, on aja kardinad paksud ja läbipaistmatud. Talve alguse hetk st ilma pysivalt kylmaks muutumine on aastate kaupa aina edasi nihkunud. Sel aastavahetusel oli kyll mõnus miinus, mis hoovi uusaastahommikuks kenasti ära asfalteeris, aga õhus hõljus kena väike plusskraad. Kuna aasta viimastel päevadel olin koleda kaelavaluga sirakil, osa sellest oli 30.-l bussiga kordusylevaatusel käimise teene, siis on praegu pärast paari sundpuhkusepäeva päris talutav olla. Tegelen lisaks muudele igapäevastele kodutöödele ka vana heinakyyni aluskivide väljakaevamise ja tõstmisega, et selle asukohale osakaupa uut varjualust tegema hakata, kui tervis lubab, sekka mässan jalgujääva puidu jätkuva sorteerimise ja lõikamisega ning vahelduseks siin-seal näpuotsaga aiatöid tehes. Pikad sygised on mõnusad - maa on pehme, saab istutada ja ymber istutada, taimed aga on puhkeolekus, kevadel juba sellist luksuslikku ajavaru pole - nii, kui potitaime mulda pistad, läheb kasv lahti ja parem, kui teda enne oktoobrit ei häiri.
Pime on muidugi. Sametine pilvealune on kyll soe, aga valgusepuudus masendab. Toataimed saavad mõnevõrra lisavalgust, aga õues elajad peavad ise hakkama saama.
Pildil on metsa taga asuv pilvevabrik. (Tegelikult on seal puidutööstus, kuivati aurupilv on osa meie miljonivaatest.)