27 november 2019

Mida teeb härmas võsas elav rahvas novembris

Ymber nulli naljategemine ei tee hästivarustatud maarahvale midagi. Kui on olnud hea aasta, siis yks kohutav vaenlane - villakoi - on ka talvevarustuse puutumata jätnud ja saab rõõmsalt õuetubades edasi tegutseda, kuni ylepõlve lund ei ole.
Hämar ja õhus rippuv jäide annab ainest lähenevatele jõuludele mõelda. Kaupmehed myyvad juba värvilisi tulesid ja mune, räägitakse, et raadios olla jõululaulu kuuldud. Mina ei ole. Ma peale striimimiteenuste muud ei kuula, uudiseid eelistan lugeda, sest nii saab infi kiiresti yhe peaevaatamisega kätte. Raadiodiktorite nämmutamine ajab mu hulluks - misasja nad heietavad! Aga niikuinii mul on põhiliselt silmamälu ja kuuldud tekstist ei jää meelde muud kui rääkija häletoon ja kõne meloodia. MITTE tekst. Mitte närust ridagi, eriti samal ajal muid töid tehes.
Selliste looduslike eeldustega on maru närune moosekandi ametit pidada. Aga kui mõni salmijupp v viisipala peas leierdama hakkab, siis ma enam ei eira seda ja ei lase olme sekka hajuda, vaid kutsun ta lähemale ja katsun kasvatada ja voolida, kombeid õpetada ja laulu moodi näo pähe vormida. Enamasti läheb vormimise käigus osa kaotsi, sest nt teksti tegemisel keskendun vormile ja selle käigus asi muutub päris palju, nii et esialgne viis ei kõlba. Aga nagu ma ytlesin, minul tekstimälu pole, teksti valan ma kirjavormi st visuaali, viis aga elab oma hoopis teistsugust elu edasi.
No täna juhtus jälle selline asi. Uurisin laste muusikaõpetaja saadetud laule ja siis tekkiski jälle yks omamoodi lugu. Palun lahkesti jorutama.
https://mustkaaren.blogspot.com/2019/11/hakkan-varakult-joululaule-treima.html

3 kommentaari:

Marfa ütles ...

Ma pean kohe üles kirjutama, kui miski salmike tekib, muidu ei püüa seda pärast enam ühegi nipiga kinni.

mustkaaren ütles ...

Eksole. Mul trehvas, pliiats ja arvutt olid kohe käepärast.

Marfa ütles ...

Öökapil mul ongi üks oluline kaustik, aga kui pohheesia tabab kuskil poeteekonnal või aias toimetades, siis on ta kohe läinud ka.