25 november 2019

Kolm laulijat akna taga ja mu hyljatud kannel

Pori ja vesi on asendunud jää ja pruuni surmaga. Yhest kyljest, tore, et uputus lõppes, sel aastal enam kruusa, kiva ja teepaikamisega tegelda ei taha, aga teisest kyljest on kylmavõitu. Yhest kyljest jäid õues mõned sh aiatööd pooleli, teisest kyljest aga on toas oma aega oodanud asjandusi pikk rida.
Meie tiimimehhaanik ei ole oma palgatöökohaga õnnelik. Kurdab, et keeruline on, ja kõik vabad päevad lamab õnnetult oma toakeses ja ei taha paremaid roogasid, ainult omaette praeliha närida ja kõigiga õiendada, tema voodipesu vahetamiseks pean rakendama enneolematut konspiratsiooni, ei taheta isegi lõunamaale reisida. See tähendab, et tuleb endal hakata muuhulgas oma traktoriparandamise skille arendama. Õrn naesterahvas ei taha kohe kuidagi muude tööde kõrvalt veel sellega ka mässata... Aga ilma erinevate massinateta meie maal ei saa.
No mis ma jändan selle maa ja võpsikuga? Hää lugeja, mul on selleks oma väga kaalukad põhjused. Esteks, ma olen yles kasvanud metsa ääres kõrvulukustavas yksinduses. Teiseks on kogunenud terve rida elukogemusi, mis teeb kogukonna keskel elamise mulle talumatuks. Kolmaks, on mul pere, mille koosseisuga on võimatu kuskil kortermajas normaalseid suhteid säilitada, sh autistist laps, kes vahetevahel karjub. Neljaks, ma oskan ja tahan teha asju, mille jaoks 4 betoonseina vaheline tyhimik on kaugelt liiga vähe. Paljud toredad tegevused tekitavad ka ysna palju koledat myra... Ennem mässan metsa taga pori sees ja mängin vabalt mädapuiduga, kui kõnnin silmad maas ja seinaääri mööda korralike inimeste keskel. Minu maa olgu igasugu lollidest rollidest vaba, sest pole tähtis, millise suguelundiga kodanik toob linnast diivani ja metsast kyttepuu, pääasi, et on toodud ja ilma tylinata. Viimaseks, ma ei vaja yhiskonna armastust, kui sellega kaasneb rida ahistavaid ja alandavaid tingimusi.
Tagasivaade elule tehtud, nyyd väike edasivaade. Pagan, kyll on raske sõnu seada. See uus ravum on mu esimeste eluaastate minu mulle väga lähedale toonud, aga ma olin siis ju viisijuppides, meloodiates ja helides mõtleja. Lugemaõppimine ja raamatuteneelamine, hiljem väga koledaks läinud depressioon ja erinevad traumad ja hirmud mätsisid selle kinni, aga nyyd ma avastan ja arendan seda meloodilist mind. Teiste loodud laulude asemel katsun lõpuks ometi iseenda omi teha. Tyhja neist sõnadest, kui muu mind ymbritsev st mitteinimlik maailm neid ei kasuta. Mind toidab lihtsalt muusika.
Praegu on melanhoolse rocki aastaaeg, hämaralt nõrguv ja lõputult veniv.

3 kommentaari:

Rahutu rahmeldaja ütles ...

kõik põhjused on vägagi mõistlikud ja helisegu siis muusika su pääs ja süames, et miskit vägevat sünniks

mustkaaren ütles ...

Md, helisebki, põmst synnist saati.

Marfa ütles ...

Jah, muusika...