08 november 2019

Hapupiimana lasub

...November meie sammalduval kodumaal. Maru kärsitu, melanhoolne ja yksildane on olla. See kõik on vettinud maailma ja pimeduse syy.
Ma remontisin eile paari vanemat laulu ja täna tuhnisin niisama kirjutatud, aga ylespanemata lugude kaustas. Õige mitu lugu vormisin ja vormistasin ära st kirjutasin pikemaks või tegin vabavärsis kavandist lõppriimi ja salmidega laulu. Ei, ei midagi lillelist ega naiselikku, ei sonetti ega heksameetrit, ma olen sundmõtetega laulukirjutaja. Seega kui elu tundub liiga tore ja kaunis, siis kutsun lahkesti Mustkaarna plogisse oma bluusikarjatusi lugema.
Siin yks väike isuärataja.
Olemata mälestuste aias
Ikka õitseb mõni veider puu.
Olen oma mälestuste aias
Kuninganna kui ka ryytel truu.
Astun mööda roosipõõsast
Täna see ei torka mind
Ei haara kurjalt varrukast,
Ei mässi okste sisse mind.

Tulemata tulevikku aeda
Astun, syda kerget kartust täis
Väravast veel korraks välja kaeda
Kas mul vari ikka kaasas käib
Piirikivi avab silmad
Täna ta ei rõhu mind
Tulemata teod ja ilmad
Tema silmist näevad mind

Täna astun ajast aega
Ruumist ruumi, aiast aeda
Täna võtan lisaaega
Keset minu veidrat aeda
Tunduda võib võõras
Teile ja koletu
Pealuuparukapõõsas 
Ja kollane kondipuu.

Täna astun alailma
Ruumist ruumi, ilmast ilma
Tahan peale saada silma
Keset uneudust ilma
Tunduda võib hirmus
teile ehk kohatu
Mu inglitrompetipõõsas
Ja kuradiõunapuu