Kes teisipäeval kylas käib

See asjata ei longi. Mul tuli asjaolude kogunedes yletamatu vajadus Sõita ja hakkasingi aga pihta. Põhisihtkohaks mdg heade naabrite ehituskaubamaja Depo Valmiera linnas. Ai, mulle meeldib sõita. Lapsed olid koolis ja abikaasat minu hobid, nt kuusepuud, aknalingid ja voolikud, ei huvita, seega sain pyhenduda oma salajasele pahele, s.o. rockbändidele kõvasti ja loominguliselt kaasa laulmisele, sest keegi ju ei kuule, mmmõnus! (Eriti soovitan lauluhuvilistele Muse'i.)
Aga mis Valmieras on! Rekkade ymbersõiduteel linnaservas, tanklast lugedes esimese suure ringtee kõrval, on asutis nimega Kokaudzetava. See tähendab puukool e aiand. Eesti aiasõbrale tähendab Läti aiand sama, mis Eevale ja Aadamalegi, e paradiisi. Neil on meie omadest erinev valik, hinnatase on märkimisväärselt madalam e 25-40%, olenevalt taimegrupist, ja taimed ei ole isegi septembris kollased, massiivselt seenhaigusi täis või raagus, nagu ma nägin mõni päev varem Tartu linna taimekaupmeeste platsidel. (Juhanit ja Järvseljat see inf ei sisalda.) Ma leidsin sealt nii mõndagi toredat ja suupärast.
Ja milline kaunis näidisaed. See on kyllaltki suur, kõrgemate puude-põõsastega jagatud mitmeks nö toaks. Vasakult lugedes kõigepealt roosa, siis punane (silmapaistvalt punaste õite ja tumepunaste lehtedega taimedega), siis kollane (kollasele kergema ilme lisamiseks valgekirjut ka), siis silmapaistvalt sinine tuba. Myygiplatsi kõrval aga tore ymmargune okaspuupeenar.
Kahju, et suvi läbi saab ja minu eelarve kummist ei ole. Lätlased armastavad aiandust ja kliima on neil ka natukene soojem. Ja mis kõik Leedus võib olla, ja Poolas! Kaugemale ma oma iidvana bussiga minna ei tahaks :)
( Ja oo, kui palju pikki lugulaule saaks maha laulda, aga kurat võtaks, parem muusika on kõik inglise keeles, aga minul on olematu tekstimälu.)
Palun, Jõuluvana, anna mulle sel sygisel veel mõni selline päev.