Emad ei mängi trummi

Istun praegu tolmunud ja mahajäetud elutoas ja kõigun samas rytmis koos akna taga tormis viiplevate suurte puude latvadega. Leidsin eile õhtul POOL tabletti krambiravumit ja öö oli kyllaltki tulemuslik st ärgata oli meeldivam kui muidu. (Mul lõppesid nii haigekassa kui see ravim märtsi alguses, AD-d õnneks veel on kuuks ajaks, kui venitada st yle päeva võtta.) Kes nyyd tahab moraali lugeda, et aga sul on ju kõik nii hästi, sul on kodu, pere, oma maja, mees toidab (muahhahhaa!), aed ja pillid, siis jajah - on kyll, aga see on väike osa kõigest sellest, mis mul on. Mul on minevik ka 😁😁😁 ja enamus sellest oli halb, vastik ja tervistkahjustav.
Soorollide teemal justnagu ei tahakski jaurata, sest need rollid, mida ma praegu kannan, on ainsad, mis meile sooja, toidu ja peavarju tagavad. On ka kõiki teisi proovitud, uskuge mind, ja tulemused olid kas halvad või lausa kohutavad. Inimesed on erinevad ja asi, mis sobib kellelegi teisele, toob puhaskahjumi minu õue, nii et kohanemine ja ymberkohanemine, sest MILLEKS tallata yhtesid ja samu radu ja korrata samu vigu, hädu ja õnnetusi, kui saab teisiti ja raas mõnusamini.
Aga pealkirja juurde. Miks emad siis trummi ei mängi? Traditsiooniline ema on tegelikult majateenija, kui just ärksama ja võitlushimulisema isendiga tegu pole. Ema paneb oma asjad laste syndides kõrvale ja asub naeratades elu lõpuni kestvaid majapidamistöid tegema. Vahest harvadel hetkedel võtab ta syydlaslikul ilmel kätte raamatu või paneb häbelikul ilmel maha poenimekirjas mitte olnud tulbisibulad. Ema ei kuula meeste muusikat, peale raadio ei tunne ta yhtki teist pilli.
Nii nõukaaegne, eks ole? Ja nii tänapäevane, eks ole.
Aga mina olen muusik. Kõigepealt. Kahjuks elu veidruste tõttu sain ma alles u 4 a tagasi teada, et oskan kitarre mängida, juhuse tõttu ostsin sel ajal oma esimesed (kasutatud) elektrikitarrikomplektid; veidi hiljem saabus teadmine trummide kohta, kui venna garaazhi pillikola kokku ajasin, seal sai veidi aega bänditegemist mängitud. Kahjuks leidis too seltskond, et naismuusikud on neile vastuvõetamatud tasemest olenemata, kuigi naismuusiku hangitud kola kõlbab kyll väga hästi (ärilisest kyljest osa kola vend maksab kinni, osa on laenuks v minu nö mahakantud kraam). Laulude kirjutamise, teadliku komponeerimise oskus lõi välja alles u 3 a tagasi, kuigi lorilaule on tehtud ja luuletatud v viisijuppe vilistatud lapsest saati. (Ma olen 44 a vana.) Oma trummid sain läinud aasta lõpus, jälle mu sisemist universumit laiendav kogemus. Aga.
U 2 nädalat tagasi ostsin mõne noorkana (muru ja lillepeenarde limukatõrjeks, muna saab poest lihtsamini) ja samast talust karvase jänese, et äkki annab villa. See ei ole angoorakyylik, vaid lõvilakk, tubane kääbuskasvuline lemmikloomatõug. Tytar kasutab seda nyyd bioloogilise relvana musitseerimise vastu, sest jänku kardab lärmi. Mulle teeb see nalja, sest pööningule natuke ruumi teha ja seal juba vedelevatest suurplaatidest pillimängukõlblik tuulekindel tuba kokku kruvida on umbes päeva töö, aga seeeest abikaasa efektsed, aga äärmiselt ebamusikaalsed mikronumbrid on mõneks ajaks päevakorrast maas ja tema juba lahendusi ei leia. (Koos mõne teise pilliga saab selle mehe ilusasti sujuvalt trummeldama st yhtlaselt ja mõnevõrragi musikaalselt tegutsema, aga Särava Sooloartistina on ta lihtsalt ebamusikaalne.)
Laulude kirjutamisest täna ei räägiks, selleks on vaja palju paremat konditsiooni.
Haiguste ravi hallis toas
Kestab, kuni õhtult saab loa
Hyljata tolmunud maja
Astuda yle aja