13 märts 2019

Hommik vedelemiseks

Eile hommikul avastasin, et mu jõulueelsest suurejoonelisest 102-kilosest isiksusest on järele jäänud 97, nii et meeleolu kohe tõusis. Jah, tõesti on raas kergem ja parem olla, šee on šeda väärt! 

Tsentner kaaluda on alles viimase 2 aasta teema, ja rämejäme, nii et see segab töö tegemist, paneb põlved raksuma ja ei lase saapaid nöörida, st yle 80 kilu, olen vähem kui 10 aastat. Kui paksenemine tuli iseenesest, seoses rase olemisega (see, et see mulle MEELDIS, on iseasi), seejärel laste kõrvalt hulga rõvedate ja raskete asjadega tegelemise ja kahtlaste asjade söömisega, siis kõhnenemine tuleb raas raskemini, sest ma olen juba vanaema-eas ja ainevahetus aeglustub. Samas, liigutamise võimaluste puudust siinmajas ei ole, suurimaks hädaks ja katkuks on selgroo sees toimuv ja kurnav valutamine.

Õues on talv, traktor ja labidad liustiku sees kinni. Aga fuksiad ja viirpelargoonid karjuvad uue mulla järele, mis aga samuti ka veel jääs on ja isegi kangiga raiumiseks ylearu kõva ja vintske.

Pereliikmed ei ole midagi uut korraldanud, sest talv on. Otse vastupidi.

Selle peale ma ketran. Või koon.

P.s. Ei ole asja, mida wc-paberiga paigata ei saa. (Palanuvorsti pottseppade vanasõna, mille võtsid kasutusele ka kohalikud muusikud.)

1 kommentaar:

algusestpeale ütles ...

Nii nunnud kindad :)
Paber on ikka üks ütlemata hea leiutis, millega saab kõike lappida, parandada, täita, puhastada ja lõppeks veel tarka kirjasõna lugeda (kui pole just WC paber).