17 märts 2019

Sulab

Maru pikaldane on kevade tulek sel aastal. Aga nyyd lubab ilmateade päevasooja 5-7 kraadi juurde jääda st pakaseperioodidega on yhel pool.

3 päeva sooja vihma, mõõdukat tormituult ja isegi +kraadidega öid on lumest õige vähe järgi jätnud. Õue minna veel ei taha, sest pinnas on pehme ja vedel, aga lumealune maa vajab hädasti kraamimist. Sygisene aednik jättis maha tublisti korralikuma aia, aga vahepeal oli pool aastat läänetuult ja talve.

14 märts 2019

Katsun kuidagi

Paksult pilves on ja mu sees tekib sellise ilmaga reaalsusenihe. Kuulasin Spotifyst proget ja reaalsus nihkus suveigatsusse.

Aga kui ma saaksin olla bänd, siis oleksin ma selline:

https://youtu.be/0UHwkfhwjsk

13 märts 2019

Hommik vedelemiseks

Eile hommikul avastasin, et mu jõulueelsest suurejoonelisest 102-kilosest isiksusest on järele jäänud 97, nii et meeleolu kohe tõusis. Jah, tõesti on raas kergem ja parem olla, šee on šeda väärt! 

Tsentner kaaluda on alles viimase 2 aasta teema, ja rämejäme, nii et see segab töö tegemist, paneb põlved raksuma ja ei lase saapaid nöörida, st yle 80 kilu, olen vähem kui 10 aastat. Kui paksenemine tuli iseenesest, seoses rase olemisega (see, et see mulle MEELDIS, on iseasi), seejärel laste kõrvalt hulga rõvedate ja raskete asjadega tegelemise ja kahtlaste asjade söömisega, siis kõhnenemine tuleb raas raskemini, sest ma olen juba vanaema-eas ja ainevahetus aeglustub. Samas, liigutamise võimaluste puudust siinmajas ei ole, suurimaks hädaks ja katkuks on selgroo sees toimuv ja kurnav valutamine.

Õues on talv, traktor ja labidad liustiku sees kinni. Aga fuksiad ja viirpelargoonid karjuvad uue mulla järele, mis aga samuti ka veel jääs on ja isegi kangiga raiumiseks ylearu kõva ja vintske.

Pereliikmed ei ole midagi uut korraldanud, sest talv on. Otse vastupidi.

Selle peale ma ketran. Või koon.

P.s. Ei ole asja, mida wc-paberiga paigata ei saa. (Palanuvorsti pottseppade vanasõna, mille võtsid kasutusele ka kohalikud muusikud.)

11 märts 2019

Pikaldane kevad ja uus amet

Eelmisel suvel oli kõvasti päikest.

Sygisel tuli korra kõvasti vihma.

Talvel saime kõvasti lund. See viimane ei taha kuidagi otsa saada. Tihased ja varesed pahandavad juba päris kõva häälega. Jääst ja lumest ei saa isegi tuline märtsipäike veel kuidagi jagu ja ikka veel magan lammavillase kampsumiga, sest vererõhk.

Ma olen täiesti ootamatult osutunud muusikaterapeudiks. Eile õhtul käisime vennal kylas, poiste saunaõhtu, ja tegime garaažis lärmi, nagu ikka. Ja minu ebamusikaalne abikaas suutis trummidel juba täiesti talutavalt syldibändi tasemel 4/4 rytme mängida ning pärast punkbändi tasemel kitarri, 1-2 keelel. Meil on kodus fretless bass, mida ta mängib hea meelega, tavalisi ta kardab. 😮  Samas, trumme enam ei karda, kodus  õpetasin talle põhiasjad selgeks ja nyyd oli nii hea võtta. Tema hoo juures võttis vend ka trummi taga platsi ja täiesti sai tiksu mahamängimisega hakkama. Kusjuures varem nad kartsid vastavaid pille! Hirm uue asja ees on eluvaldkonnaylene ja vajab mustrite muutmist, ja kui suudetakse kasvõi võõra ja koleda pilli seest midagi välja võluda, siis see jääb mitmeks päevaks vereringesse ja imbub ajusse. Vali rockbändiheli on keskealistele tuimavõitu patsientidele hea tugev mustrimuutja.

Mina võrdlen ennast Dream Theateri poissidega ja peab ytlema, mängin väga sitasti. Vaat miks ma pändi ei tee ja kuulus ei ole. Hea lugeja vaatab neid ilusaid poissa ja mõistab kohe seda asja.

https://youtu.be/79rJYXtauo4

P.s. muidu oli jututeemaks kobraste poolt hävitatud maaparandusega st uppunud metsast kyttepuude lõikamine. Kui ainult valusid ees ei oleks. 

08 märts 2019

Ajaloo sahvrist

Täna on naistepäev, rahvusvaheline. Tähistatakse seda muide tänase ilusa maailma nimel surnud inimeste mälestuseks.

https://et.m.wikipedia.org/wiki/Rosa_Luxemburg

Sajand tagasi ja veel varem, pr Luxemburgi elupäevade ajal, oli maailm kujuteldamatult  koledam ja ebaõiglasem paik. Mõtlen justnimelt sellele, ja mitte roosidele või šokolaadile.

04 märts 2019

Ajukrigin

Koledate ja halbade mõtete sekka tekib vahepeal lihtsalt veidraid. Nt et ei tohi luuletusekirjutamist unarule jätta, sest asja arendamiseks on vaja rohkem harjutada, selle käigus aga võib tekkida piinlikult halba jura. Katsun kyll alati teksti mingisse vormi masseerida ja alati tiksub ka mingi helipilt kõrvas, aga erinevalt mu täpse, kauni ja kujundliku sõnaseadmisevõimega plogisõpradest nagu nt Morgie, on minu laulud sihuke mudavärvi mõminabluus. Seega, et mitte siinset pigem aia- ja maakeskset lehte väga risustada, tegin mõminate jaoks uue lehe.
http://mustkaaren.blogspot.com
Kes ei viitsi, selle jaoks panen tänase toodangu siia:

Väike samblalaul

Maalma nurga tagant on tulnud valge udu
Neelates kõk, milles oli veidigi värvi
Voolates järele mööda teid ja radu
Soovides leida uut ja elusat värvi

Maailma nurga taga ta puhkas seni kuni
Isu sai täis olemast kalbe ja kale
Tydimus tekkis olemast surm ja uni
Soov tekkis soojusele lähemale

Maailma nurga taga on otsa lõppenud otsata ootus
Rohelist armastust, punakat elu ja sinist
Lendu mu ymber tuksleb, on mahlane lootus
Kärpimas kurbuse lendu kesköösinist

Maailma nurgal seisan jalgupidi soojas samblas
Päranisilmi imetlen hõbedast õhku
Lehvitan lendajatele, seisma samblas
Ma alati kartmata jään keset hõbedast rohtu



02 märts 2019

Ymmargused asjad

Lastel oli koolivaheaeg. Mõtsin kyll neile mõnesid kohti või asju näidata, aga nad hakkasid järjest haigeks jääma ja keeldusid vanainimese imelikes ettevõtmistes osalemast. Selle eest mängin ma neile vahepeal õhtuti pille.

Meie perel lasub kohutav prahineedus. (See on yks teine nali yhest teisest loost.) Ykskõik, mida me kuhugi ei pane või kuidas ka ei korista ja laku, ylejärgmisel päeval on asi sassis ja saepuru täis. Ma ei saa tolmuimejat elutoast/muusikasalongist ära viiagi, sest.

Selline unenäoline pundar valitses tänahommikul elutoa põrandal ja mitte keegi ei tea, kuidas see tekkis.

Järjest rohkem saab mulle selgeks, et minu element ei ole kujutav kunst. Ei fotograhvia, maalimine, voolimine ega kunstpalkide lõikamine. Ei kudumine ega õmblemine. Ei ole ka luule, sõnade kihid ja värvid hakkavad kahvatuvatena yksteisesse sulama. Jäänud on ainult muusika. See on võimas ja ainete olekuid mõjutav yliaine. See ravib mind, sedakaudu ma mõtlen, töötegemise või nö puhkamise ajal lainetavad minu sees viisid ja laulud juba lapsest peale, hullude valude leevendamiseks ma kuulan või mängin ja laulan. Loomulikult omaette, sest esimesed yle 20 aasta ma pidin olema nähtamatu ja kuuldamatu. Nyyd enam ei pea, sest pole keelajaid, aga muusika peab harjunud viisil oma igapäevast soovikontserti ja pidevalt pulbitsevaid suuri festivale täitsa omaette minu sees. Vahetevahel pääseb sellest natuke välja päikese kätte. Siis ma tõrjun kaaskodanikke väitega, et ma tohin, ma olen haridusest rikkumata toores loomulik talent! Imelikul kombel lasevad pereliikmed sellel syndida, kuid hoiavad mõõdukat distantsi, sest rokenroll on ju ometi noorte ja stiilsete asi. Aga mis mul tost, mul omad asjad.